Tagasi mobiilivaatesse
Värskendamiseks tõmba

Arvamus

:

Peeter Kreitzberg: Wimbledoni sündroom

Wimbledoni sündroom kannab endas lihtsat sõnumit: britid korraldavad tuntud tennisevõistlusi, kuid ei tule kunagi võitjaks. Euroopa tippteadlastest töötab pool miljonit Ameerikas.


Eestis toimiv hariduspoliitika lähtub võistlusest, isevoolu teed kulgemisest. Kindlasti peab suurenema koostöö, et otstarbekalt kasutada meie tagasihoidlikke inim- ja rahalisi ressursse.


Viimastel aastatel on kõrghariduses teadvustatud põhiliselt kõrgkoolide liigse rohkuse ja sellest johtuva madala kvaliteedi probleem. Asjad on aga tükk maad tõsisemad. Meie andekamad noored gümnaasiumilõpetajad lahkuvad Eestist väidetavalt klasside kaupa.

2006. aasta statistika järgi õppis meie noortest välismaa ülikoolides 2900 üliõpilast, samas kui teistest riikidest oli meile tulnud õppima vaid 700 noort. Bilanss on hullem kui väliskaubanduses. Suure tõenäosusega on viimastel aastatel olukord vaid süvenenud.


Selle asemel et muuta Tartu Ülikool atraktiivseks Euroopa noortele ja kogu ülikool üheks kvaliteethariduse keskuseks Euroopas, nagu kunagi lootsime, ähvardab meid hoopis vastupidine stsenaarium, kui me ei suuda midagi ette võtta muutmaks meie kõrgharidust atraktiivseks meie oma andekatele noortele, jätkates samas massilise kõrghariduse kindlustamist, mis on kõigi arenenud maade trend. Kõrgharidusmaastikku survestab peagi madala sündimusega aastate noorte jõudmine üle kõrgkooli läve.

See pole veel kõik. Oleme pikka aega vaadelnud haridust majandusvaldkonna vajaduste seisukohast, võttes täitmiseks sealt võrsuvad lühiajalisele ja kiirele kasule rajatud eesmärgid ja olles mures, et meie haridus ei haaku ettevõtlusega. Majandusest paistab silma, et vajame palju madalama haridustasemega noori, kui tegelikult ette valmistame.


Vanuses 24–29 eluaastat on meie noortest kõrgharidus üle 37 protsendil, Soomes vaid 32 protsendil, Euroopa Liidus keskmiselt vaid 28 protsendil noortest. Õppesuundade valiku osas ei erine meie noored nii oluliselt ELi keskmisest, kui sageli arvatakse, rääkides pehmete erialade domineerimisest nn kõvade erialade üle, kuhu teiste seas kuuluvad loodusteadused ja inseneriõpe.


Euroopa riigid ise erinevad aga tuntavalt oma keskmisest. Tõsikindlalt saame noorte valikuid ja kõrgkoolide pakutavat kritiseerida vaid juhul, kui seame strateegilisi sihte üheaegselt nii haridusele kui majandusele.


Humanitaar- ja kunstialadel õpib Eestis 11,4 protsenti üliõpilastest (ELi keskmine 12,4 protsenti), sotsiaalteadust, õigust ja äri studeerib 38,1 protsenti üliõpilastest (ELi keskmine 33,5 protsenti), inseneri-, tööstuse- ja ehitusvaldkonnas õpib meil 12,2 protsenti üliõpilastest (ELi keskmine on 14,4 protsenti), põllumajanduses on vastavad arvud 2,6 ja 2,1 protsenti, tervishoius ja sotsiaalhoolekandes 8,8 ja 11,9 protsenti ning teeninduses 8,6 ja 3,7 protsenti.


Kui Soome on otsustavalt panustanud inseneriõppesse – vastavas valdkonnas õpib üle kahe korra rohkem noori kui meil –, siis Norras seevastu õpib üle kahe korra vähem kui meil. Majandus ja haridus ei asu isanda ja teenri suhetes, vaid veavad paarisrakendis sama vankrit. Majandusvaldkond annab noortele viimase väljaõppe, korraldab täiendusõpet ja rahastab teadus-arendustegevust. Lisaks loob haritud inimestele töökohti.


Kui meil puuduvad kõrget kompetentsi ja loovust eeldavad töökohad, mis avavad tee innovatsioonile ja individuaalsele karjäärile, siis pole ime, et jäädaksegi unistama vaid teatud kutseoskusega tublidest töötajatest. Ja kui neid Eestis endas ei jätku, siis toome sisse mujalt, saates oma noored lilledega välja paremaid jahimaid otsima.

Peame nii ettevõtlus- kui hariduskeskkonda vaatlema üleeuroopalisena, ülemaailmsena. Kui seda ei arvesta, jääme andekatest ja haritud inimestest ilma.


Praegu valitseb meil vastuolu suhteliselt lihtsat tööjõudu vajava majanduse struktuuri ja tööturul olevate ning lähiaastatel lisanduvate uute töötajate suhteliselt kõrge haridustaseme vahel. Eesti ametlik positsioon seoses Lissaboni strateegia eesmärkide täpsustamisega aastateks 2008–2010 on järgmine: tulenevalt muutuvatest konkurentsitingimustest nii liikmesriikides kui ka maailmaturul on vajalik uute, kõrge lisandväärtusega töökohtade loomine ja olemasolevate töökohtadega seotud tootlikkuse kasvatamine. Kas oleme sealmaal, et öeldut tõsiselt võtta? Kaheldav.


Meie kasinat innovatsioonitaset majanduses toetavad andmed ekspordi langusest võrreldes konkurentidega. Eesti eksport on mitmel eelneval aastal kasvanud kiiremini kui ELis keskmiselt, kuid murrang saabus 2007. aastal, kui Eesti kasv oli neli protsenti ELi seitsme protsendi vastu. 2008. aasta kaheksa kuuga kasvas Eesti eksport 5,6 protsenti, ELis keskmiselt seitse protsenti. Andekate Eesti üliõpilaste välisülikoolide eelistused koostoimes madalale lisandväärtusele rajatud majandusega seavad ohtu meie jätkusuutlikkuse tervikuna.


Oleme harjunud kriitikavabalt omaks võtma, et ettevõtlusele on tähtsad madalad maksud, samas aga hästi ettevalmistatud spetsialistid. Paraku sööb üks teist. Eesti hariduse rahastamine, võttes arvesse meie sisemaist kogutoodangut ja õppivate inimeste arvu, on üks väiksemaid ELis.


Viimane aastakümme toob sõnumeid ülikoolide kiire muutumise kohta. Ülikool on laias laastus kaotanud oma identiteedi, oma võimu, oma monopoolsuse teadmiste tootmisel, edastamisel ja kontrollimisel. Ülikoolid on liitunud kutseõppega, liitunud omavahel, äriettevõtetega, mida nad teenindavad, nad ei suuda enam elada isolatsioonis. Nad on üha enam muutunud teenindusettevõtteks.


Ülikooli kui ainsa teadmiseksperdi roll on üldiselt kadumas. Virtuaalsed teadusühiskonnad on võimelised konkureerima ametlike ülikoolidega. Ülikoolid on muutunud palju avatumaks, nende tegevus on survestatud majandusarengu huvidest, enamik ongi kaasa läinud arendustegevusega, kuigi on ka neid, kes tahavad ülikooli piirata vaid alusuuringute ja liberal arts tüüpi õppekavadega.

Eesti kõrgkoolid vajavad täpsemat liigitust vastavalt ülesannetele, mida nad täidavad, ja palju paindlikumat kvaliteedikäsitlust. Senine liigne panustamine nn maailmatasemele CC-artiklite («linnukeste») abil pole meid sellele lähemale viinud, ehk on meie kõrgkoolid kaugenenud Eesti enda probleemidest.


Üha selgemaks saab, et suudame panustada ühe kõrgetasemelise universitas’e ülalpidamisse, mis võiks üliõpilasi vastu võtta kõrge lävendiga, kindlustades samas üliõpilased materiaalse toetusega, mis lubaks täielikult pühenduda õppimisele. Kui Tartu Ülikool jätkab massiülikoolina, siis tema sees võiks paikneda tipptasemel kolledž, mis esitab väga kõrged nõuded ka õppejõududele.


Praegu üritatakse teha panus tugevate välisõppejõudude tulemisele Eesti ülikoolidesse. Sama tähtis või veelgi tähtsam on meelitada meie oma andekamad inimesed akadeemilisse karjääri. Ei aita sellest, kui rääkida doktorantide arvust, keda soovitakse 6000 krooniga kuus kraadini viia. Ei ole kindel, et meie tööturg suudab pakkuda neile alati väärilist rakendust, kaheldav on ka see, et akadeemilist karjääri jätkavad parimad.

Vajame tugevat tehnoloogiaülikooli, ja karta on, et Eesti majanduse teenimine teadus-arendustegevusega pole konkurentsis püsimiseks piisav.


Vajame ka tugevaid õpetavaid kõrgkoole, kes panustavad ennekõike väga kõrge kvaliteediga õpetamisse. Ülikoolide üleilmne kriitika kõlab järgmiselt: professorid on hüljanud esimeste kursuste üliõpilaste õpetamise oma uurimistöö kasuks, teadmised on muutunud fragmentaarseteks ja esoteerilisteks, ei vasta üliõpilaste ja ühiskonna vajadustele. Väga kitsas teaduslik spetsialiseerumine ei tule alati kasuks õpetamisele, mis nõuab laia teadmistepagasit.


Vajaksime Bologna protsessi, mille võtab kokku lihtne 3+2-süsteemi kriitiline analüüs. Paljudest riikidest kostab, et bakalaureuseõppe kolme aasta sisse pannakse võimatult palju ja samas jääb noor inimene täiesti ette valmistamata sisenemiseks tööjõuturule.


Logi sisse:
Vaata kommenteerimise tingimusi | Näita e-maili avalikult:
tragöödia ukrainas
    Viimased uudised
    Top lood
    Top kommentaarid
    48h populaarsemad teemad
    POSTIMEES.ee
    Elu24
    Majandus24
    Sport
    TallinnCity
    Naine
    Tarbija24
    Välisuudised
    Arvamus
    Kultuur
    VIIMASED GALERIID
    Arhiiv