Meelis Niinepuu: hariliku isa liigitunnustest

Ettevõtja Meelis Niinepuu. Foto: Margus Ansu

Jälgin juba pikka aega huviga aasta isa ja aasta ema valimist. Ilma ainsagi erandita on aasta lapsevanemaks valitud vaid nn ideaalperekondade päid. Ühest küljest nii see ju peabki olema, maa tuleb täita lastega ja terve pere on selle eelduseks.

Teisalt tekitab selline järjepidevus «ideaalperekondade» tunnustamisel vastakaid tundeid, sest sellega justkui karistatakse teist korda neid tuhandeid üksikvanemaid, kes raske olukorra kiuste on Eesti riigile üles kasvatanud tublid pojad ja tütred. Aga sellest vist ei ole kombeks kõva häälega rääkida, ikkagi rongavanemad. Või siis pole üksikvanema üles kasvatatud lapsed ikka need päris õiged – ei ole ikka nii usaldusväärsed kui pärislapsed.

Kuigi mõned arvavad, et Rainer Kägo alias poeg pühast vaimust «rikkus» Hans Sissase isadusfakti küsimust üles tõstes kauni aasta isa sündmuse, siis tegelikult on vastupidi. Esimest korda üle hulga aja jõudis elu ise aasta isa valimisele.

Korraldajatele eneselegi üllatuseks valiti sedapuhku aasta isaks mitte väljasurev ideaalisa, vaid Maarjamaal küllalt levinud liik –

pater ordinarius estonicus

(harilik isa), kõigi sellele liigile omaste plusside ja miinustega.

Pater ordinarius’e üks põhiomadusi on võime viljastada, aga mitte vastutada. Kuidas muidu seletada Hans Sissase keeldumist DNA-testist?

Kui iga teine isa rõõmustaks oma poja (taas)sünni üle, siis pater ordinarius’ele on juhtum kujuteldatavast halvim – viga, mis pidi jääma saladuseks. Tavaliselt kasutab pater ordinarius isafaktist mööda hiilimiseks selliseid argumente: mind polnud seal ja ma ei tunnegi seda naist. Pater ordinarius’e praktilised kaalutlused sellise otsuse juures on aga nagu ikka aeg ja raha – seda napib meil kõigil.

«Aasta isa» ütleb, et mingit DNA-testi ta tegema ei hakka, sest selle kaudu võtaks ta isaduse omaks. Justkui oleks isadus tahteavaldus, mitte bioloogiline fakt. Huvitav, kas härra aasta isa sai oma laste isaks kirjaliku avaldusega oma naisele? Igatahes tekib selle koha peal tahtmine kirja panna umbes kaheminuti pikkune mõttepaus meie kõigi jaoks. Eriti aga aasta isa valimist korraldava Eesti Naisliidu juhi Siiri Oviiri jaoks.

Siiri Oviir püstitas aasta isa skandaalis nimelt sellise hüpoteesi, et võib-olla see ema ei tahtnudki, et isa oleks seal kõrval? Oletades sellise hüpoteesi paikapidavust, soovin juristiharidusega Siiri Oviirilt siiski küsida, kas kehtiva õiguse järgi on isadusele kehtestatud mingid aegumistähtajad?

Et juhul kui lapsevanem otsustab lapse üksi üles kasvatada ja annab selle kohta suulise või kirjaliku, otsese või kaudse tahteavalduse, siis muutub automaatselt isadussuhe kehtetuks ning järeltulijal pole õigust mis tahes isadusküsimust tõstatada? No ja selle keelu rikkujaid saaks karistada, hoiatuseks neile, kes veel isadepäeva rikkuda tahavad.

Sotsialistliku tavaõiguse järgi peaks Rainer Kägo tõepoolest avalikkuselt isadepäeva tuksi keeramise pärast vabandust paluma ja oma kadunud ema haual mõtlema oma isast kui pühast vaimust, nagu Nõukogude Eestis kombeks oli. Alternatiiviks on ema süüdistada, surnud ju ei kõnele.

Kuigi Eestis on üles kasvanud terve põlvkond isadeta lapsi, pole keegi neilt võtnud õigust küsida. Eesti seadustik peaks sellist küsija õigust igakülgselt toetama, st kohustama pater ordinarius’ed vastusteks ning vajadusel neilt välja nõudma gramm sülge DNA-testi jaoks. Aasta isa ei peaks isaks saamist pelgama ning usutavasti ei mõju grammist süljest loobumine ka tervisele halvasti.

Lõpetuseks soovitaks aasta isa, aasta ema valimistoimkonnal järgmisel aastal teha erand ning valida aasta emaks naine, kes õpetas poja naela seina lööma, töötas öösel ja päeval ning ometigi jõudis kõige selle isaks olemise kestel emaks jääda. Ning aasta isaks valida üksikisa, kes kasvatas üles kolm kaunist tütart.

Ühtlasi teatan, et pater ordinarius  estonicus ei ole ohustatud liik.