Toomas Saal: keegi peab ikkagi maksma

Toomas Saal Foto: Erakogu

Tasuta kõrgharidus kõigile – see kõlab uhkelt, kirjutab Mainori ettevõtluse õppejõud Toomas Saal. Hea mees, kes lubabki ja lausa lepinguga. Justkui kindel värk. Ent kas ikka on?
 

Haridus on inimest iseloomustav tegur. Milline inimene ma olen – haritud. Haridust ei saa osta ja müüa, vahetada ja kinkida, anda ja võtta … Haridust on võimalik ainult omanda. Seda saab iga inimene paraku vaid ise teha. Keegi teine seda tema eest ei tee, ka riik mitte. Ja ükski raha ei aita. Hariduse omandamine sõltub eelkõige inimese enda soovist ja tahtest, võimekusest.

Selle sajandi alguses on Eestis omandamas kõrgharidust mitu korda rohkem inimesi kui Nõukogude ajal, mil haridus oli tasuta. See näitab inimeste siirast soovi suuremate ja paremate teadmiste järele. Pooled meie üliõpilastest õpivad oma raha eest, pooled ühiskonna kulul.

Oma raha eest õppijatest omakorda õpib enamik avalik-õiguslikes ülikoolides. Kuivõrd see on eetiline ja seaduslik vaba ja ausa konkurentsi kontekstis ning konstitutsioonist tulenevalt, on iseküsimus. Ebaõiglane on see kindlasti.

Kõrghariduse omandamine ei pea sõltuma vanusest, soost, jõukusest, kooli omandivormist. Praegu see kahjuks nii on ja tõenäoliselt selline sõltuvus süveneb, kui rakendub «tasuta kõrghariduse» printsiip. Esialgu pole teada, kuidas see tegelikult rakendub ja kes kelle arvelt maksab. Niimoodi jätkudes hakkab praegune kõrgharidussüsteem pärssima konkurentsi ega kindlusta õppe kvaliteeti. Vaja on tõesti uudset lähenemist.

Tasuta kõrgharidust pole tegelikult olemas. Keegi ikkagi maksab. Küsimus on vaid, kellele tasuta ja kes maksab. «Tasuta» all mõeldakse tavaliselt tasuta õppijaile. Ja maksab riik ehk ühiskond. Ent need oleme meie kõik. Igaüks meist.

Me oleme maksumaksjad, kelle igapäevatööst riigile laekuvate maksude arvelt seda tehakse. Praegu lõpetavad kõikidest kõrgkooli sisseastujatest ligikaudu pooled. Kas tõesti peame kinni maksma ka nende raisatud aja, kes pole võimelised, ei viitsi, ei huvitu või on hooletud? Kes lähevad mujale tööle kui omandatud erialale (loe: on kulutanud riigi raha)?

Kas me tõesti tahame kulutada oma raha ka teiste riikide maksumaksjate eest ja koolitada neile tulevasi spetsialiste? Pean silmas üliõpilasi, keda kutsutakse meile õppima tasuta või poole hinna eest (näiteks hiinlasi).

Mõtlen ka neid, kes kohe pärast lõpetamist lähevad tööle välismaale. Kes tegelikult vastutab maksumaksja raha praeguse ebaotstarbeka kulutamise eest kõrghariduses? Samas räägime, et meil pole raha hoidmaks kõrgel õppe kvaliteeti.

Kui lähtuda lihtsustatud arusaamast «tasuta kõrgharidus», siis peaksid tasuta saama õppida ka kõik need, kes praegu õpivad oma raha eest. Seega asendub erakapital kõrghariduses riigikapitaliga.

Ent raha nii haridusse juurde ei teki. Pigem kaob. Kui on vaja parandada õppe kvaliteeti, tuleb mõelda lisaressurssidele, see tähendab erakapitali ja ettevõtjate raha kaasamist, mitte olemasoleva erakapitali asendamist ühiskonna varaga.

Erakapitali kaasamine kõrgharidusse ja eri omandivormide võrdne kohtlemine hariduses suurendab konkurentsi ja parandab ka pakutava hariduse kvaliteeti. Lihtsalt tasuta kõrgharidussüsteem tõrjub konkurentsi kõrvale ega tõsta kvaliteeti.

Positiivne programm tasuta kõrghariduse puhul, mis tagaks suurema ressursi ja vastutuse selle sihtotstarbelise kasutamise eest, looks võrdse konkurentsi üliõpilaste ja kõrgkoolide vahel, võiks olla järgmine samm.

Kõrghariduse omandamise eest maksavad kõik inimesed ise. Riik tagab kõigile õppuritele pangalaenu. Kõrgharidusse suunatud ressurss, sõltumata allikast ja vormist, saab maksusoodustust. Nagu ka haridusasutuste tehtavad kulud.

Eeltoodu on ütlemata lihtne põhimõte: kõik on võrdsed, kõik saavad, ühiskond maksab kõigi ja kõige eest. Kõigil, nii õppijail kui õpetajail ja toetajail, on võrdselt võimalusi enda realiseerimiseks. Ent olemas on ka vastutus oma tegevuse ja käitumise eest. Üliõpilasel on vabadus valida ise eriala ja kõrgkooli.

See vabadus ei sõltu kooli omandivormist või inimese päritolust, vaid ainult pakutava õppe kvaliteedist ja iseenda võimekusest. Kõrgkoolil tekib vastutus maksumaksja raha sihtotstarbelise kulutamise eest, mis välistab kululiialdused ja suunab ressursi kvaliteedi ja konkurentsivõime arendamisele.

Haridusse eraldatava ressursi annetaja, ka riik, saab ise määrata lisatingimusi ja esitada erisoove. Turg reguleerib, riik suunab ja kontrollib. Tarbija saab parima võimaliku teenuse. Samas kannavad kõik kõrgharidusturu pooled selget rahalist vastutust.

Mõistagi ei ole elu nii mustvalge, nagu võiks paista. Ikka värviline. On nüansid ja erisused, kõrvalekalded ja traditsioonid. Ent tasuta kõrghariduse kontseptsiooni põhimõtted peaksid olema võimalikult lihtsad, kõigile arusaadavad ja õiglased. Kõigil on vaja selgelt mõista, kes maksab ja kes vastutab.

Konkreetselt. Rakendusotsused ja -määrused peavad lähtuma ühtsetest suunistest. Praegune haridusalane seadustik seda ilmselt ei võimalda. See on nagu vana katus, mida kogu küla on käinud lappimas erinevate oskustega,  materjalidega ja tööriistadega, aga vihma ja külma ta ikkagi ei pea.

Tasuta kõrghariduse kontseptsioon oma olemuselt on edasiviiv, kui ta kätkeb endas põhiliselt positiivset ja välistab valdavalt negatiivset. Positiivne on võimalus haridus omandada kõigil, kel võimeid ja tahet. Negatiivne on tekkiv ebavõrdsus, arengut pärssiv trend konkurentsi kadumise näol ja väikesele, suhteliselt vaesele ühiskonnale üle jõu käiv ebaotstarbekas pillav süsteem.

Võimalus omandada tasuta kõrgharidus peab olema tagatud kõigile, kuid see ei tähenda, et see midagi ei maksa ja keegi ei vastuta. Kogu kõrghariduse omandamise protsessi paigutatud ressurss peab olema piisav ja efektiivne, tagamaks inimeste ja kõrgkoolide konkurentsivõimet ning ühiskonna arengut. Selle ressursi allikaks ei pea olema ainult maksumaksja, vaid ka ettevõtjad ja inimesed ise vabatahtlikkuse alusel soodsatel tingimustel.

Tasuta kõrghariduse positiivse programmi oodatavad tulemused võiksid olla järgmised: üliõpilaste, õppeasutuste ja toetajate selged kohustused ja vastutus riigi ees; vaba konkurents loob eeldused kõrgemaks õppekvaliteediks ja turumajandusele vajalike erialade valikuks; selged prioriteedid riigi poolt ja selle mõistmine rahva poolt; vaba ja tingimusteta võimalus omandada kõrgharidus hoolimata soost, vanusest, kodakondsusest ja varanduslikust seisusest.