Eesti energeetika vajab lähikümnendil arenemiseks enam kui saja miljardi krooni jagu investeeringuid ning majandusminister Juhan Parts (IRL) selgitab, mida on tarvis teha.
Juhan Parts: energia eest tuleb maksta. Ja palju!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maailmas toimuvat vaadates tundub, et muutuste tempo üha kiireneb. Muutused energeetikas ei toimu nii kiiresti, kui muutuvad aktsiahinnad arvutiekraanil, ent nad toimuvad siiski ja neil on suur mõju. Muutuste esilekutsumine energeetikas võtab aega ja mõistlik on neid enne algatamist põhjalikult kaaluda. Mul on hea meel, et oleme jõudnud sinnamaale, et saame arutada konkreetseid samme Eesti energeetikas, mitte niisama filosofeerida.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium avaldas juulis energiamajanduse ja elektrimajanduse arengukavade tööversioonid ning arutas sõlmküsimusi suve jooksul paljude huvigruppidega. Paralleelselt koostati ka strateegiliste keskkonnamõjude hindamise eelnõud mõlemale arengukavale, nende läbivaatamine veel käib. Tahan väga loota, et jõuame veel selle aasta jooksul nende arengukavadega seadusandja ette, et oleks võimalik need lähikuudel heaks kiita ja siis edasi minna.
Kes on arengukavadesse süüvinud, näeb, et meie energiamajandust ootavad ees suured muutused. On selge, et Eesti peab muutma oma energeetika senisest tõhusamaks ja ka keskkonnasäästlikumaks. Selleks tuleb meil aga investeerida ainuüksi elektri tootmisesse lähema 15 aasta jooksul ligi 50 miljardit krooni.
Võttes arvesse ka põhjendatud investeeringute vajadused energiatõhususe tõstmiseks, soojasektori eeldatavad investeeringud, elektri- ja gaasivõrkude arendused, võib hinnata, et energiamajandus Eestis vajab 10–15 aasta jooksul enam kui sada miljardit krooni.
Sellise investeeringute mahu juures on selge, et ka erakapital peab energeetikas märksa jõulisemalt esile tõusma ja kaasa lööma hakkama. Investeerida soovitakse aga vaid toimivatesse ning atraktiivsetesse turgudesse. Peame kriitiliselt üle vaatama oma regulatsioonid, tagamaks nii Eesti erakapitali kui ka välisinvesteeringute huvi Eesti energeetika vastu.
Seoses sellega on tähtis luua tegevusväli, mis soosib riigi energiapoliitiliste huvidega arvestavaid investeeringuid ja ei suurenda energiamajanduse haavatavust.
Energiajulgeoleku tagamiseks peab riik andma tugevalt ja ühemõtteliselt mõista, milline energiasüsteem on Eesti jaoks tarvilik ja eelistatud. Need võimalikud stsenaariumid leiate arengukavade projektidest. Seda on võimalik teha heitmekaubanduse oksjoni tulude abil alates aastast 2013, kuid tuletan meelde, et selles osas käivad arutelud Euroopa Liidu tasemel ja need on jutuks novembris, kui koguneb ELi energiaministrite nõukogu. Meie praegune nägemus heitmekaubanduse tulude jaotamisest on alljärgnev.
Vähemalt 30 protsendi ulatuses energiasäästu investeeringuteks, süsinikupüüdmise tehnoloogia arendamiseks ja kui tarvis, siis ka energia hinnatõusuga kaasneda võivate sotsiaalküsimuste lahendamiseks. Vähemalt 20 protsendi ulatuses energeetikaga seotud keskkonnainvesteeringuteks ja uute ühenduste kaasfinantseerimiseks ja kuni 50 protsendi ulatuses vajadusel energiajulgeolekuga ja varustuskindlusega seotud riigiabi andmiseks ettevõtjatele ning tuumaenergeetikaalaste eeltööde toetamiseks.
Tuumaenergeetika üle otsustamisel tuleb suur töö ära teha riigil. Esmalt tuleb riigil luua tuumaenergeetikat reguleeriv seadustik. Alles siis saab tõeliselt hakata arutama, kas, kus ja millal peaks Eestisse ehitama tuumajaama. Selles kontekstis tuleb ära märkida ka Eesti ühinemine globaalse tuumaenergia partnerlusega GNEP. Tegemist on organisatsiooniga, kus eri riikide teadlased, ettevõtjad ja riigiasutused vahetavad infot tuumaenergia heade tavade ja tehnoloogiate arengu kohta.
On selge, et riigi roll energiainvesteeringute tegemisel ja valdkonna suunamisel on endiselt suur. Samas olgem enesekriitilised: praegune riigiaparaat ei ole suuteline kõiki energeetika arengukavades toodud ülesandeid täitma. Seetõttu paneme ette kutsuda nagu teisedki ELi liikmesriigid ellu energiaagentuur, mille ülesanne on teoks teha riigi planeeritud arengud ning anda täpsemat infot edasiste otsuste tegemiseks.
Energiaagentuurist peab saama nii Eesti energeetika riiklik ajutrust kui ka energiainvesteeringute toetaja ja rakendaja.
Energiaagentuur peab ka tublisti kaasa aitama Eesti muutmisel energeetikasäästlikumaks. Tunduvalt suurema haarde peavad saama hoonete energiasäästu investeeringud, toetada tuleb ka kohalike omavalitsuste energiasäästlikkusele suunatud investeeringuid, näiteks väikeste koostootmisjaamade rajamist.
Põlevkivi jääb ka edaspidi üheks Eesti energeetika aluseks, kuigi tema osakaal väheneb. Eesti elektrivarustuse tagamiseks rajatakse Narvas veel kaks keevkihtplokki. Arvestades kogu Balti regiooni elektrivarustuse väljakutseid, on nende plokkide rajamine kindlasti õigustatud.
Kindlasti peab edasi arendama põlevkiviõli tootmise tehnoloogiat ja hoopis värskema pilguga tuleb vaadata põlevkiviõlitööstuse jõulist, kuid väga vastutustundlikku arendamist. Nende arengute tulemusel on võimalik, et kümne aasta pärast kasutame transpordis ka kodumaiseid vedelkütuseid ning elektritootmises suurendame põlevkiviõli abil tuuleenergia kasutamise võimalusi.
Eestil on unikaalne põlevkiviõlitootmise tehnoloogiate oskusteave, mille vastu tuntakse maailmas üha kasvavat huvi. Oleks rumal hoida seda teadmist vaid endale, seda oskusteavet tuleb maailmas mõistliku tasu eest ja tarkade ärimudelite alusel eksportida.
Maagaasi puhul ei taha me näha selle osakaalu suurenemist enne, kui ei ole lahendatud strateegilised küsimused. Üheks neist on eelkõige koostöö partnerriikidega, arendamaks alternatiivseid tarnevõimalusi nii uute ühenduste näol kui ka vedelgaasi ja veeldatud maagaasi terminalide rajamisega Balti regiooni. Siin on ka välisinvestorite laialdane huvi selle arendamise ja Eesti laiemale turule kaasamise vastu. Ka põlevkivigaasi osas on kindlasti veel kasutamata võimalusi.
Et laiendada tuuleenergia kasutust, tuleb arendada meretuuleparke. Need on väga suured ja pikaajalised investeeringud, selleks loodame juba lähinädalatel valitsusse viia avamere tuuleparkide seaduse eelnõu, mis annab sellisteks investeeringuteks turvalise seadusbaasi. Samuti tuleb arendada tasakaalustavaid tootmisvõimalusi.
Samuti peab riik läbi vaatama energeetikat puudutava maksusüsteemi.
Heitmekaubanduse rakendumine mõjutab märkimisväärselt riigi laekumisi energiamajandusest, ka praegused põlevkiviõli tootmise maksustamise põhimõtted tuleb üle vaadata. Riik peab hakkama käituma rohkem ressursi omanikuna, maksimeerides sealt saadavat tulu.
Selles kontekstis tuleb uuesti läbi töötada ka riigi ressursipoliitika alused. Energeetika jaoks on oluline leida otstarbekad lahendused põlevkivi-, metsa-, energiavõsa- ja turba-, aga miks mitte ka uraanivarude põhjendatud ning säästlikuks kasutuseks. Meie praegune poliitika ei arvesta piisavalt riigi majandushuve.
Energiaturgude käivitamise juures tuleb tagada nende efektiivne toimimine. Selleks tuleb luua ettevõtjatele võrdsed tingimused, tugevdada konkurentsijärelevalvet ning rajada uusi ühendusi Baltimaadest nii Soome, Rootsi kui ka Poola. Energiaturu efektiivse toimimise eesmärgil tuleb tagada ka põhivõrkude sõltumatus nii elektri- kui ka gaasisektoris.
Need on peamised eesmärgid, mida on silmas peetud arengukavasid koostades. Loodan, et meil jätkub ühiselt jõudu ja tarkust Eesti energiamajanduse muutmisel.