Õhtu Paldiski–Keila maanteel. Kella kaheksa paiku hakkab kiiresti hämarduma. Suhteliselt kitsas tee, eriti kui arvestada suurt veokite arvu, mis Paldiski sadamasse sõidavad või sealt tulevad.
Aivar Reinap: surm pimedal maanteel (5)
28. september 2017, 17:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tallinna poole sõites märkan ootamatult otse enda ees jalgratturit, kes on ilma märgutulede või helkurita autoteele kaldunud – võimalik, et teekonaruste vältimiseks. Läks õnneks, sest viimasel hetkel saan vasakule põigata ja vastassuunast ei tule ka kedagi vastu. Tundus, et jalgrattur ei taibanudki, milline oht temast just möödus.
Paar kilomeetrit eemal kordub sama olukord – pimeduses sõitev tumedates riietes jalgrattur julgelt maanteel. Kuna tegu polnud ka trenni tegevate harrastussportlastega, vaid pigem kohalike külameestega, siis ju on nad nii sõitnud aastaid. Võimalik, et nad polnud veel kohanenud asjaoluga, et õhtul läheb kiiresti pimedaks ja nad muutuvad ilma helkuriteta märkamatuks.
Tõenäoliselt oleksin ma need ärevad hetked pärast järgmist kurvi unustanud, kui paar kilomeetrit eemal ei oleks tee ääres seisnud reas ohutuledega autod ja kiirelt paisuv ummik. Keset maanteed oli märgata klaasikilde, nii et tõenäoliselt oli tegu äsja juhtunud liiklusõnnetusega – katkist autot polnud pimeduses näha, mööda sõites oli keeruline aru saada, mis oli juhtunud. Eks mõte liikus kohe jalgratturitele – kas oli teel veel hilja peale jäänuid, kellel ei läinud sel korral õnneks koju jõuda? Keila poolt vilkuritega vastu kihutav päästeauto andis märku, et tegu oli tõsise õnnetusega.
Hiljem liiklusuudiseid jälgides ei märganud teadet liiklusõnnetusest sel ajal ja selles kohas. Järelepärimine politseist andis selguse: «24. septembril kella 20 paiku põrkasid Tallinna–Paldiski maantee 33. kilomeetril kokku väikekaubik Ford ja põder. Autot juhtinud 62-aastane mees oli šokis, kuid viga ta ei saanud. Metsloom hukkus kokkupõrke tagajärjel. Sündmuskohal käisid ka päästjad, kes aitasid sõidutee vabastada.»
Suhteliselt tavaline liiklusteade, mida ei pane enam infomüras tähelegi ja mille kohta vist isegi pressiteadet ei väljastata. Kuna põdrad ju helkureid ei kanna, siis ei ole ka säärasest juhtumist teatamine politseile eriti oluline. Lihtsalt halb juhus. Pimedas ootamatult teele sattunud takistus, mida on keeruline vältida.
Päev varem hukkus Tallinna–Narva maantee 19. kilomeetril tumedates riietes helkurita naine, kellele sõitis otsa auto ning hiljem sõitis temast üle veel kaks sõiduautot. Autojuht rääkis politseile, et arvas, et sõitis otsa loomale. Pimeduses ju ei näe.
Selliseid teateid tuleb igal sügisel pimeduse saabudes – tapatalgud maanteel, kus nähtamatud inimesed kaotavad tobedalt elu. Paljudele võib tunduda tüütu kohustus kanda helkurvesti või vähemalt helkuritki ja kõndida maantee õigel poolel, et lähenevat surmaohtu vähemalt märgata. Eks ka politsei trahvid maanteel pimedas helkurita liikujatele tunduvad riigikassa täitmisena, mitte sinu elu säästva tegevusena.
Kui sina näed sõidukit juba kaugelt, siis sõidukijuht märkab ilma helkurita jalakäijat alles 30 meetri kauguselt. Ilma helkurita pole lootustki, et autojuht enne sinuni jõudmist pidama saaks, sest kiirusega 90 km/h liikuva auto saab pidama alles 70 meetri pärast ehk liiga hilja. Kas lepime sellega kui loodusliku valiku või halva juhusega, või püüame tobedat surma vältida!?