Alistumine säärastest asjadest hakkabki, leiab tänases lehes kirjanik Jaak Jõerüüt. «Halvustav ja õelutsev suhtumine viisi, kuidas igati väärikad professorikandidaadid end rahvusvahelisele teadusüldsusele tutvustavad, on ebaõiglane,» kirjutab Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm.
Küsimus keeles ja meeles, aga enne mõni lõik selgituseks neile, kes pole jälginud selle teema esiletõusu eile ja üleeile. Tartu Ülikoolis on alates 2012. aastast kümme riiklikult toetatud rahvusteaduste professuuri – rahastajale, maksumaksjale äraseletatult tähendab professuur kõiki tegevusi, mis toimuvad ühe kindla valdkonna edendamiseks kogenud teadlase ja originaalse mõtleja (professori) juhendamisel.
Ühte neist kümnest koormast ja rõõmust – Eesti mõtteloo professuuri – kandis esimesel perioodil filosoof Ülo Matjus. Olgu siin vahemärkusena öeldud, et säärast tööd ei tehta ega algatata palgale mõeldes (ehkki üksnes õhust ja armastusest ei püsi elus keegi meist). Nii nagu poleks kirjastus Ilmamaa ega selle sari «Eesti mõttelugu» sündinud ega jätkunud ilma Hando Runneli vankumatu tahte, pühendumise ja püsivuseta, ei hoolitse meie oma asjade eest, sügavuti ja päriselt, keegi teine, kui me ise ei pinguta.
Nüüd on kätte jõudnud uue professori valimise aeg. Üks osa kandidaatide elust on prooviloeng – venia legendi. Postimehe toimetuse äsjane hea ja lähedane kolleeg, emeriitprofessor Rein Veidemann (praegu rahvusringhäälingu nõukogu esimees) tõi valgusvihku selle, et meie rahvusülikool nõuab prooviloengut inglise keeles ja seda veel valides professorit, kelle ametinime kolmest sõnast «kaks esimest, «eesti» ja «mõte», on lahutamatult ja vältimatult seotud keelega».
Eesti mõtteloo professori ametikoha neli kandidaati – Peeter Müürsepp, Jaan Undusk, Tiina Ann Kirss ja Pärtel Piirimäe – peavad kava järgi oma ingliskeelsed venia legendi loengud (vastavalt siin esitatud järjekorrale) järgmise nädala teisipäevast reedeni.
Ülikooli põhjendus, miks nõutakse prooviloengut inglise keeles, on see, et sõltumatud hindajad, keda ülikool on kaasanud, ei oska eesti keelt. Pealegi olevat kandidaatide võime eesti keeles haaravalt ja elavalt kõnelda väljaspool igasugust kahtlust.
Mõtleme nüüd eesti keelele ja Eestile! Me ei soovi tabamata imet, mida Eduard Vilde kirjeldas oma näidendis suurepäraselt juba enam kui sajand tagasi – ja muidugi kehtib ta kirjeldus n-ö turundusest laiemalt kui vaid Eesti kohta. Aga me ootame, et rahvusülikooli juhid peaksid eesti keelt vankumatult au sees ja mõistaksid, mispärast ollakse asjade sellise käigu pärast sügavalt solvunud. Asi on sõnumis, mida eksponeeritakse – kaubamaja vitriinis olek ei peaks olema olulisem päriselust ja etendus teiste ees tähtsam sellest, mida ja kuidas hakkavad kuulma me oma lapsed.