Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mart Raudsaar: Savisaar Mussolini jälgedes

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mart Raudsaar | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

«Savisaar on Eestis jätkuvalt pooleldi mütoloogiline olend, kellel arvatakse olevat tohutu jõud ja võim,» kirjutas ajakirjanik Kristi Malmberg kümmekond aastat tagasi. Prantsuse filosoof George Sorel on öelnud, et müüdi puhul pole küsimus selles, kas ta on tõene või vale, vaid selles, kas sellesse usutakse või ei.

Sorel ei teadnud Savisaarest muidugi midagi, küll aga nägi ta näiteks Benito Mussolini müüdi sündi enne oma surma 1922. aastal. Ka Mussolinil usuti olevat tohutu jõud ja võim, mida ta eviski senikaua, kuni seda usuti. Mis aga juhtus ja kas sama võib olla juhtunud Savisaarega?

Mussolini senini kõigutamatu müüt hakkas murenema 1943. aastal. Märtsis puhkesid Itaalia põhjaosas suured streigid, mida polnud nähtud alates 1925. aastast (sisetegurid). Roomat pommitati ja liitlased tungisid Sitsiiliasse (välistegurid). Itaallased hakkasid senisest rohkem kuulama välismaa raadiojaamu (propaganda hajumine). Kui muutused kogusid kriitilise massi, pöördusid parteijuhi lähemad liitlased korraga tema vastu. 24. juulil 1943. aastal avaldas valitsus talle umbusaldust.

Kuna Mussolini meelest oli valitsus pelgalt nõuandev marionettide kogu, ignoreeris ta otsust ja oli kindel, et kõik jätkub tema juhtimisel vanaviisi. Aga kuningas Victor Emmanuel III kutsus Mussolini enda juurde ja teatas, et diktaator on asendatud marssal Pietro Badoglioga. Kuningapaleest lahkuv Mussolini arreteeriti ja heideti türmi. Sealt vabastasid sakslased ta sama aasta septembris erioperatsiooniga ja viisid juhtima Põhja-Itaalia nukuriiki. Edasine oli juba Mussolini eduloo traagiline paroodia.

See lugu kinnitab, et murenevat müüti jõuga ei tsementeeri. Ja teiseks, müüt mureneb aeglaselt, kuid laguneb pauguga, nagu juhtub tulvavee uhutava tammiga.

Ma ei soovi Edgar Savisaart võrrelda Mussoliniga poliitilises võtmes, vaid üksnes müüdiloome mõttes. Sarnaselt Mussoliniga oli Savisaar populaarne rahvamees, karismaatiline masside liider. Sarnaselt Mussoliniga on ta kaotanud toetuse oma erakonnas, talle on avaldatud umbusaldust ja ta on kõrvaldatud juhtivalt kohalt. Enamik endisi kaasvõitlejaid on tast ära pööranud.

Ometi on neid, kes ennustavad talle Tallinnas edu kohalikel valimistel. Tõenäoliselt on Keskerakonna vene valijate usk Savisaarde siiski kõikuma löönud. Esiteks on toimunud poliitilise kapitali/väärtuste ülekanne Savisaarelt Keskerakonda. Kui varem oli nende väärtuste kehastaja peaaegu ainuisikuliselt Savisaar, siis praegu on neid inimesi rohkem. Neist kõige tuntum on Yana Toom, kelle jäämine Keskerakonda oli märgilise tähtsusega.

Teiseks, Savisaarelt on ära võetud suur hulk võimuregaale, kuid valija jaoks on need tähtsad (tsaari riigiõun ja valitsussau). Ehkki Savisaar peab end endiselt linnapeaks, on möödunud juba piisavalt aega paljude inimeste jaoks mõistmaks, et ta pole enam linnapea ega parteijuht ning tal ei ole piisavalt bojaare (seevastu Keskerakonnal on peaminister). Ehkki Vene traditsioonis peetakse tsaari maapealseks jumaluseks, pole kunagi kõheldud kukutatud tsaaridega arveid õiendamast.

Kahtlemata on Edgar Savisaar endiselt väga tundud nimi (kaubamärk valimistel) ja paljude jaoks armastatud poliitik. Savisaare puhul sõltub positiivne valimistulemus siiski tema müüdist: kas sellesse usutakse või mitte. Ehk teisisõnu, kas Keskerakonnal on oma kommunikatsioonis õnnestunud enda valijaile selgeks teha, et mitte Keskerakond ei ole end Savisaarest ära pööranud, vaid Savisaar on ennast Keskerakonnast ära pööranud. Väite täpsus pole siinjuures muidugi oluline.

Tagasi üles