Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahto Lobjakas: fentanüül roosiaias

20
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ahto Lobjakas | FOTO: Eero Vabamägi

Tervise Arengu Instituut (TAI) teatab, et uimastisurmad on Eestis sel aastal eelmisega võrreldes kasvanud kolmandiku võrra. Pressiteate taga laiutab musta augu suurune pimetähn. Pea kõik üledoosid Eestis saadakse fentanüülist, mis on kange sünteetiline opioid.

Ligi 20 aastat on fentanüül ainuvalitseja Eesti raskete uimastite turul. Politsei andmed näitavad, et seda müüakse Eestis aastas 100–200 miljoni euro eest. Politsei on hinnanud kasutajate arvuks kuni 20 000, igaüks neist vajab vähemalt kolme doosi päevas, üks doos maksab kümme eurot.

Fentanüüli kangus teeb üledoosid väga lihtsaks. Aastas tapab fentanüül rohkem Eesti inimesi kui liiklusõnnetused, uppumised ja tulesurmad kokku. Mitte kusagil mujal Euroopas pole nii. Lääne meedia kirjutab meist kui Euroopa üledoosimekast. Ja ometi ei huvita see mitte kedagi.

Ekspresident Ilves rääkis 2007 tuhandetest «lubamatult vara katkenud eludest», mille kaotame õnnetusjuhtumitele. Fentanüüli ta ei maininud. 2012. aastal suri Eestis üledoosist 191 inimest. 2013. aastal hukkus liiklus-, tule- ja uppumisurmades kokku 184 inimest. Aastatega on õnnetussurmade statistika olnud riigivõimule südamelähedane ja nende arv on langenud. Veidi taandusid ka fentanüülisurmad, mida oli 2015 veidi üle 100. TAI andmetel suri eelmisel aastal üledoosi tagajärjel 114 inimest. Kolmandiku võrra suuremana oleks see arv sel aastal 152.

Miljoni tööealise inimese kohta kuulub Eestile ülivõimas fentanüülisurmade Euroopa rekord. Fentanüül murrab üha rohkem ka Põhja-Ameerikas, kus piirkonniti on surmad meiega võrreldavad. (Seal pärineb aine küll ravimiturult, Eestis valmistatakse seda ilmselt salalaborites.) President Donald Trump kuulutas 8. augustil välja «riikliku hädaolukorra».

Eesti riigivõimu huvipuudus fentanüüli vastu on seda kurioossem. Statistika surmade kohta on täpne (Euroopa nõuab), fentanüüli tarvitajate arvu hindab politsei kümne tuhande täpsusega. Me teame täpsemalt, palju on Eestis metsloomi. Kurioosne on võimude ükskõiksus kuritegeliku raha suhtes, mis Eesti väiksust arvestades on kolossaalne. Ometi jääb mulje, et erinevalt muust maailmast ei mõjuta see raha kuidagi meie poliitikuid ega korrakaitsjaid.

Fentanüüliäri ei näi vajavat katust. Fentanüülivarandusi pole näha. Fentanüülituru nähtamatut kätt nagu polekski olemas – ometi tarbivad seda tuhanded ja surevad sajad. Kurioosne on meedia hüplik huvi – aastas ilmub igas kanalis paar lugu, aga mingit survet võimule ei teki. Ehk kurioosseim on viimase kümnendi narkopoliitika tuim läbikukkumine. 2014 – mis oli suhteliselt «hea» aeg – ütles siseminister Ken-Marti Vaher riigikogus, et  aastaga konfiskeeris politsei 35000 doosi.

See oli (heal juhul) Eesti ühe päeva fentanüülivaru. Kanepiäri ajab politsei taga palju vihasemalt, ometi on fentanüüli Tallinnas lihtsam hankida kui kanepit (ütlevad asjatundjad). Midagi siin ei klapi. Ohtlikkuselt on fentanüül võrreldav metanooliga, kanep etanooliga. Politsei tegevus(etus) jätab mulje, nagu oleks kanep fentanüüli konkurent.

Muidugi on ka seda, mis heidab valgust. Keskmine üledoosija, ütleb TAI, on 30. aastates venekeelne mees. Keskmine uppuja on 35–50-aastane eesti mees. Kui siin on põhjus, miks fentanüül Eesti riigi täiesti külmaks jätab, on see häbiväärne. Tegemist on inimlikkuse atroofiaga, mis saab Eestile ainult üha kallimaks maksma minna.

President Kaljulaidi moraalne kohus on Ilvese poolik rehkendus taas ette võtta. Roosiaia vastuvõtt sel nädalal oleks selleks suurepärane koht. Edasi võiks mõne patriootliku püha asendada fentanüüli teabepäevaga. Kes teab, kuhu me järgmise kümne aastaga jõuaks.

Tagasi üles