Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taavi Minnik: barahandõõ Estonbashile

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Edgar Savisaar, Jüri Ratas. | FOTO: Sander Ilvest

Eesti pugemistraditsioonid on kahtlemata rikkalikud ja pikaajalised, kuid endistele Nõukogude Liidu Kesk-Aasia vabariikidele ei pääse me selles osas ligilähedalegi. Eesti keelgi ei kõlba selleks otstarbeks, et ära teha maadele, kus valitsevad Türkmenbashid ning teised odioossed postsovetlikud banaanidiktaatorid, kuna on selleks liiga euroopalik ja rafineeritud. Kui mõnel Türkmenbashil on jälle sünnipäev, siis võib siin-seal taas näha videoid mõnest tribüünile roninud tädist või ilusate lampassidega kindralist, kes hüüab hingevärinaga kohalikus keeles «barahandõõ-barahandaa» või midagi taolist.

Sellele «barahandõõle» on meie taasiseseisvusajal kõige lähemale pääsenud Keskerakonna seltskond, kuna selle selgroo on suurema osa ajast moodustanud teadlikult kujundatud arhailine klannisüsteem. Selle keskmes on patroon, kellel on õigus vastavalt oma tahtele ümber jaotada hüvesid, millest osasaamiseks peavad ülejäänud klanni liikmed teda igati austama ning loovutama talle suurema osa oma õigusi ja vabadusi, alludes tema tahtele ja volile. Kuid sellegipoolest ei kõla Heimar Lengi kiretud «barahandõõ-barahandaa» sedavõrd hästi ja reipalt kui nendes riikides, kus töötavad igat sorti Türkmenbashid, ja tõtt-öelda nägi ka Edgar Savisaare sünnipäevast välja kasvanud stiihiline ristikäik, milles peaminister Jüri Ratas ja de facto Tallinna linnapea Taavi Aas kohmetult tammumas Savisaare ikoonide all, hale välja.

Selle võimuhullu egomaniaki tegemisi ongi viimastel aastatel iseloomustanud operetilikkus ja tragikoomilisus. Kui terves riigis ja selle pealinnas võimul olev Keskerakond ei klammerduks meeleheitlikult Savisaare taaga külge ning ei sunniks tervet ühiskonda sellega tegelema, mõjukski kogu Savisaare ümber toimuv melu pelgalt naljakana. Nagu barahandõõ Türkmenbashile.

Naljakas pole see kõik aga selle pärast, sest nagu näitab praktika, eksisteerib veerandsada aastat taasiseseisvas Eestis endiselt rikkalik tööpõld eri sorti populistidele, mille najal Savisaared, Yana Toomid, uued ning vanad kaikamehed ainult hingitsevadki. On lihtsalt üks segment valijaid, kes tänu oma isiklikule andetusele, rumalusele ja laiskusele on praegu sellises olukorras, kus nad parajasti on, kuid kes samas siiralt usuvad, et nende luuserlus on tingitud sellest, et neil on millalgi muistsetel aegadel käest võetud midagi, mis neil justkui oli või mille vaenlased on ära varastanud, ehkki neil ka minevikus mitte midagi erilist polnud. Selle alateadvuses agressiivse seltskonna kaasatõmbamiseks on neile tarvis pelgalt näidata vaenlast, mida igat sorti vastutustundetud demagoogid ka meelsasti teevad.

Tagasi üles