Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sirbis sel reedel: teadlaskarjäär ja teaduse rahastamine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
14.07. | FOTO: Sirp

Sirbis 14. juunil:

INDREK REIMAND: Eesti Euroopa Liidu teaduse eestkõnelejana

Arutelu käib selle üle, kui palju ja kuidas rahastatakse teadust Euroopa Liidus pärast 2020. aastat.

Küsimuse, kas enne oli muna või kana, on teadus lahendanud (muna!), ent imerohtu teadusinvesteeringute kasvu tagamiseks ei ole teadlased suutnud leiutada. Mõneti on seegi muna ja kana küsimus. Ühelt poolt tuleb teaduse ühiskondliku mõju ja väärtuse suurendamiseks teadusse ning innovatsiooni rohkem ja targemalt investeerida. Teisalt peame investeeringute kasvu saavutamiseks teaduspoliitika eestvedajate ja teadlaste koostöös teaduse ja innovatsiooni mõju paremini selgitama. Kui näitaksime selgemalt, kuidas iga teadusele kulutatud euro konverteeritakse majanduskasvuks, uuteks tehnoloogiasaavutusteks, puhtamaks keskkonnaks, paremaks terviseks ja hariduseks või sidusamaks ühiskonnaks, mõistaksid inimesed ja ettevõtted paremini, miks on vaja teaduse rahastust suurendada.

ÜLO NIINEMETS, TIINA RANDMA-LIIV, TARMO SOOMERE: Kombineerides vastandeid

Kuidas akadeemilise vabaduse kaudu luua konkurentsieeliseid

Kuidas saaksime teaduse majandust vedama? Kuidas maksimaalselt realiseerida teadlaste potentsiaal kogu riigi hüvanguks? Millised reeglid tuleb selleks luua, mida muuta ja millistest eelarvamustest loobuda? Arutlevad akadeemik Ülo Niinemets (Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut), professor Tiina Randma-Liiv (Tallinna tehnikaülikooli Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut) ja akadeemik Tarmo Soomere (Tallinna tehnikaülikool, küberneetika instituut ning ehituse ja arhitektuuri instituut).

EESTI NOORTE TEADUSTE AKADEEMIA LIIKMED: Kuhu viib teadlaste karjääriredel?

7. aprillil 2014 moodustati teaduste akadeemia süvauuringute instituudi teadlaskarjääri kontseptsiooni väljatöötamise töörühm. Käesoleva aasta 8. juunil toimus teaduste akadeemias teaduspärastlõuna teemal «Jätkusuutlikud teadlaskarjäärimudelid Eesti kontekstis». Seega on arutelud selle ümber, milline peaks olema või võiks olla teadlaste karjäär, kestnud juba enam kui kolm aastat. Praeguseks on jõutud punkti, kus ülikoolid on kas välja töötamas oma karjäärimudelit või on selle juba välja töötanud. 25. mail valiti maaülikoolis ka juba esimesed tenuuriprofessorid; tenuuri ametikohtade konkurss on välja kuulutatud ka Tallinna tehnikaülikoolis. Tagantjärele jääb teha veel mõningaid seadusemuudatusi, mis lubaksid ülikoolidel oma karjäärimudelit rakendada, nt täita ametikohti edutamise teel. Võiks tunduda, et asi ongi peaaegu korras ja tehtud, ent päris nii see siiski ei ole. Vähemasti mitte Eesti noorte teaduste akadeemia liikmete arvates.

AIJA SAKOVA: Ka vaimset vägivalda saab märgata

Lähisuhtes ei pea elama nagu sõjaolukorras, alati lahingu- ja kaitsevalmis.

Oleme harjunud ütlusega, et vägivald on vägivald ja et sellele puudub igasugune õigustus. Olen sellega nõus, kuid niisamuti arvan, et sellest hoolimata või just seepärast on vaja vägivallast veelgi rohkem ja veelgi nüansirohkemalt rääkida, et mõista. On vaja mõista, kuidas vägivald sünnib ning kuidas me laseme sellel tekkida ja kesta. Samuti sedagi, mis toimub inimesega, kes muutub vägivaldseks, ja nendega, kes elavad vägivaldses keskkonnas. Aga ka seda, miks mõni valib vägivalla ja ei saa ega oska valida teisiti.

MIHKEL KUNNUS: Isiklik on poliitiline. Lähisuhtevägivalla pimetähne

Ainus viis vähendada vägivaldsust on minimeerida tegureid, mis suurendavad vägivaldse käitumise tõenäosust, nende teadvustamine eeldab aga võimalust neist rääkida.

«Perevägivalla terminist täpsem on lähisuhtevägivald. Asjad väljuvad kontrolli alt just oma kõige lähedasemaga ja füüsilise ja vaimse vägivalla ilmingud on enamasti põimunud. Siinjuures ei maksa primitiivselt polariseerida (naised näägutavad – mehed peksavad). Mõnikord aitab paariteraapia, kui paar varakult adub, et suhe võib käest ära minna ... Praegu aga ootaksin Kunnuselt kui intelligentselt inimeselt (enese)analüüsi, millest võiks olla kasu teistel (meestel), kes samamoodi puntras on (Tiina Jõgeda, Facebook 22. XII 2016).»

Selle kirjutisega ei pretendeeri ma ammendavusele ega isegi mitte ülevaatlikkusele, vaid keskendun mõnedele olulisematele aspektidele, mida avalikus arutelus on eri põhjustel kõige vähem käsitletud.

MIKK PÄRNITS: Lühike ülevaade Eestist kui apartheidiriigist

Laulupidu on saanud vabaduse nõrkuseks, autoritaarse mõttemaailma tööriistaks, et panna eestlased valima eestimeelsuse kasuks.

Rahvuslik propaganda on viimastel kuudel vindi täiesti põhja keeranud ja selle ohvrid on ka lapsed. Mõned elementaarsed ajupesu näited võib leida eelmise nädala Postimehe numbritest. Kui enne sai rahva Ukrainas toimuva ja Vene ohuga peast nüriks kollitada, siis nüüd rõhutakse rahvuslikule ühtsusele ja pakutakse lohutavat kindlustunnet. Tegu on turundusega: inimesele püütakse müüa illusoorset toodet või ideed. Sama süsteem on kehtinud ülekuulamistel Lõuna-Aafrika Vabariigist Põhja-Koreani: kõigepealt hirmutatakse inimene vaimseks vareks, siis tullakse «aga kui sa oled meiega ...» jutuga ja antakse kruusike sooja Kool-Aidi.

JOHAN TALI: Planeerimise kiirkursus

Tallinna arenguplaani ei oska sõnastada ei linnapea, linnaarhitekt, linnaplaneerijad ega arendajad, veel vähem on oskusi selles mõõtkavas mõelda linnaelanikel.

Uurimisprojekti «Lõpetamata linn» avasemestril üritasime uurimuse ja töötoa abil mõista, kuidas linna planeeritakse ja milliseid vahendeid otsuste langetamiseks Tallinnas kasutatakse. Selline ülesanne ise on juba piisavalt kompleksne, kuid kogusime teavet võrdluseks ka Helsingi, Riia, Kopenhaageni, Vilniuse, Praha ja Zürichi kohta.

Valisime Tallinnaga suuruselt ja lähiajaloolt võimalikult sarnased, kuid ka erinevad ja nii mõneski mõttes eeskuju andvad linnad. Rääkisime nende linnade praktikute, linnaametnike, aktivistide ja teoreetikutega – vestlesime inimeste, mitte institutsioonidega. Oma küsimustes püüdsime olla otsekohesed ja aru saada, millised on linnade edulood ja murekohad, kas nende ruumilise planeerimise aluseks on koostatud laiahaardeline visioon, paberile pandud ühiskondlik kokkulepe, kuidas linn peaks arenema ja kuidas seda arengut järk-järgult ellu viia. Projekti jooksul loodame selgusele jõuda, millised regulatsioonid ja protseduurid annavad linna arengule raami, suuna ja ambitsiooni. Linnade olukorda süüvides sai väga kiiresti selgeks, et planeerimine erineb vaid nüanssides.

Arvustamisel

Kinoteatri «Murru 422/2»

Kukruse polaarmõisa «Provintsitraagikud»

Jüri Ojaveri näitus «Meestepood»

Eesti kujurite ühenduse aastanäitus Tartu Kunstimajas

Jörn Donneri «Rootsi. Rännakud võõral maal»

Tagasi üles