Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Siiri Sisask: taas on mu süda ängis

49
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Siiri Sisask. | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Peab aru saama, et Eesti loodus on meie riigi visiitkaart. Väga vähestes paikades Euroopas on sedavõrd liigirikas loodus, nagu on see meil siin Eestis. Seepärast võiks sellesse hoolsamalt suhtuda, kirjutab laulja ja muusik Siiri Sisask.

Taas on mu süda ängis. Ja taas looduse pärast. Eelmisel nädalal võeti Viimsis maha kuusehekk. See lõppes kurblooliselt. Ühes elavtara langetamisega korraldati tapatalgud ka seal pesitsenud linnupoegadele. Jäi mulje, nagu asjaosalised ise kah täpselt ei teadnud, kes aia mahavõtmise eest vastutuse võtab. Justkui keegi ei oleks teadnud, et on lindude pesitsemisaeg.

Nädal enne juhtumit Viimsis toimus sarnane lugu ka minu kodumaja taga. Kuna mets asub otse vastu meie õue, siis polnud mul kuidagi pääsu sellest lõikavast kogemusest.

Päeva lõpuks andsid raietööst tunnistust suured närtsivad oksakuhjad. Kogu ala oli segi pööratud. Siin-seal turritasid pooleks nüsitud ridvad hunnikute vahelt püsti. Kogu pilt oli trööstitu. Seda oli valus vaadata. Valus...

Samas mõistan, et metsategu pole teps sama, mis on «toa koristamine». Tõenäoliselt kaovad langilt aja möödudes ka oksahunnikud. Nüüdsel ajal tehakse neist ju hakkepuitu.

Panin tähele, et eriti ärevad sel õhtusel surmalangil olid aga linnud. Ja nüüd kõnelen millestki, mida minu «sisekõrv» ei unusta vist kunagi. Need olid meeletud hüüded oksahunnikuist. Mõni võiks öelda, et ilus linnulaul, aga metsas elades õpid laulul ja paanikahäälitsusel vahet tegema. Oldi õõvastuses. Hüüti. Hõigati. Pingsalt otsiti omi pesi ja poegi neis.

Ei ole minagi puhas süüst. Olen kaks korda elus linnule autoga otsa sõitnud, olen lasknud jahimeestel oma õuel asuvast viljakuivatist hävitada tuviparve, kes tahtsid meie juurde üle kolida ja kippusid juba pööningul elama. Lisaks sellele olen otseselt süüdi ühe pääsupesa hävitamises.

Neile tegudele ei ole mul kerge otsa vaadata. Ma ei teeks enam kunagi nii. Seda olen aastatega siin metsas elades õppinud, olen saanud aru looduse toimimisest ja iga olendi põhiõigusest elule, tema enda keskkonnas.

Saan ka aru, et vahel on tarvis midagi piirata, kedagi ära ajada. Aga siiski. Nii ma enam kunagi ei teeks. Otsiksin mingi teise viisi ja arvestaksin.

Eesti mets kui visiitkaart

Vanasti ei tehtud metsa suviti. Nüüd tehakse. Ja leitakse sadu põhjuseid, miks selline tegevus on õigustatud. Need põhjused lähtuvad valdavalt inimese seisukohast. Riigi seisukohast. Aga me ei ela siin maamunal üksi. Palun, ei ole keelatud uuendada metsa, kui see on tõesti vajalik ja põhjendatud, kuid tehkem seda talvel. Siis, kui mets magab.

Ma ei räägi sugugi kõigi erametsaomanike vastu ega ole nii kunagi mõelnud. Saan vajadustest täiesti aru. Samas tean, et see, kes kannab metsa kui tervisesüsteemi eest tõesti HEAD hoolt, näeb ka ise, kui tehakse midagi ebasündsat. Iseasi, kas selliste väärnähtuste vastu midagi ette võetakse.

Küll aga peab aru saama, et Eesti loodus on meie riigi visiitkaart. Väga vähestes paikades Euroopas on sedavõrd liigirikas loodus, nagu on see meil siin Eestis.

Arvan, et praegu saame teha seda, et sekkume, mõtleme kaasa, ütleme välja jne. Lihtsalt lootuses, et meie järeltulevad põlved meie loodusesse veelgi hoolimatumalt ei suhtuks. Allakäiguspiraal on praegusel ajastul igatahes ilmne, kogu maailmas. Ent igaüks meist peaks püüdma hoolt kanda, et see veelgi ei süveneks.

Hiljuti võis ühes telesaates näha, kuidas mees tühjaks joodud õllepudeli üle õla merre lennutas, nagu oleks meri prügikast. See oli karm. Et seda televisioonis näidati, annab mõista, nagu selline käitumine kuulukski justkui meie tavapäraste arusaamade hulka. Nagu ka metsa mahavõtmised lindude pesitsemisajaga arvestamata.

Lõpetuseks tahan rääkida ühe väikese loo. Kord elus olen saanud nuusutada sinivaala «hingeõhku». Selline harukordsus oli võimalik sel põhjusel, et uurijate laev, millel viibisin Atlandi ookeanil, sattus sinivaalade söögipaika. Mootor lülitati välja ja korraga, õige meie laevukese lähedal, ilmuski suurest lainest välja sinivaala selg, mis andis aimu looma hoomamatust suurusest – nagu mitmekorruseline maja kerkis meie ette tema hõbedane kogu. Ning tuul kandis ka tema «purskkaevu» joa korraga suureks üllatuseks otse meieni. Vaala hingeõhk oli soe, vetika-sõnnikuseguline, väga isiklik hõng.

Sellised vahetud puudutused, kohtumised, osaks saamised loodusest avaksid otsekui mingid sügavamad nähtamatud sfäärid, avardades piire ja muutes arusaamu elust põhjalikult. Pole tõesti vale, et inimene leiab loodusest pidet. Arvan, et just seda ongi mõeldud vana ütlusega «Mets on vaeslapse kasukas!». Mitte materiaalsuses pole selle lause mõte – et kui oled vaene, siis mine metsa kallale. Muid võimalusi vaagimata. On huvitav, et just eesti keeles on «loodus» ja «lootus» välja kasvanud sedavõrd ühest sõnatüvest.

Siiri Sisask Atlandi ookeanil. Taamal vaal. / Erakogu

Tagasi üles