Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mart Raudsaar: kas Eesti aitab Euroopa tagasi sõnavabaduse rajale?

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mart Raudsaar | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Euroopa Liit peaks võtma õppust Ameerika Ühendriikidelt, mille põhiseaduse esimene parandus sätestab ajakirjandusvabaduse kaitse.

Peagi saab Eestist ametlikult Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik, kuid küllap suur hulk lugejaid mäletab veel aega, mil endised idabloki riigid alles asusid taotlema Euroopa Liidu liikmelisust. Uustulnukate vastuvõtmine tundus hea mõte, kuid mitte ilma eeltingimusteta. Taani eesistumise ajal 1993. aastal lepitigi vastavates kriteeriumites kokku (mis said tippkohtumise linna järgi tuntuks kui Kopenhaageni kriteeriumid), mille hulka kuulusid ka poliitilised kriteeriumid.

Nende poliitiliste eeltingimuste hulka kuulusid demokraatia, õigusriigi, inimõiguste ja vähemuste kaitse nõue. Demokraatia all peeti omakorda muu hulgas silmas vabu valimisi, poliitiliste parteide asutamise õigust, sõnavabadust ja juurdepääsu vabale ajakirjandusele.

Mäletan, et kriitikud süüdistasid vanu ELi liikmesriike silmakirjalikkuses. Nimelt pidavat uued liikmesriigid end üle seatud lati hüppamisega tõestama, kuid vanade liikmesriikide vormi ei kontrolli keegi. Pole midagi hullu, nüüd on saanud uutest liikmesriikidest vanad liikmesriigid ja näib, et et olles kord juba klubi uksest sisse saanud, võib kokkulepitud reeglitele vilistada. Muidugi võib arutleda demokraatia kvaliteedi üle, kuid enne seda tuleks veenduda, et demokraatia eeldused on täidetud.

Üks demokraatia eeldus on pressi- ja sõnavabaduse olemasolu. Vaadates Freedom House’i uut pressivabaduse indeksi kaarti, näeme, et pressivabaduse on osaliselt kaotanud Poola, Itaalia, Horvaatia, Rumeenia, Bulgaaria, Kreeka ja Ungari ehk seitse ELi liikmesriiki.

Ja tundub, et EL on suutnud selle teemaga tegeleda vaid retoorilisel tasandil. Ma arvan, et pressivabaduse indeksis 13. kohal olev Eesti peaks teema oma eesistumise perioodil tõstatama ning mitte üksnes võimalike uute liikmesriikide ja idapartnerluse kontekstis. Naasin eelmisel nädalal Budapestist, kus väljaandjate paneuroopa organisatsioon News Media Europe pidas aastakoosolekut, avaldamaks toetust kohalikele veel allesjäänud sõltumatutele väljaandjatele.

«Meie võitlus vabaduse eest on igapäevane,» ütles üks kohalik väljaandja. Ungari valitsus on asunud vahendajate abil meediat kokku ostma, sõltumatut ajakirjandust ahistatakse seadustega ja valitsuse väljaannetesse ostab valitsus reklaami mahus, mis oleks Eestis kujuteldamatu. Olukord pole mõistagi veel võrreldav diktatuuririikidega, ent see on viimastel aastatel pidevalt halvenenud. Ja see kõik on toimunud ELis!

Võimalik, et nii nagu on omane end valgustatud pidavatele autokraatidele, usub peaminister Orbán end välismaalastest paremini teadvat Ungari unikaalset teed ega soovi aega raisata vaidlustele teisitimõtlejatega, kelle hulka kuuluvad nn vasakpoolsed, eurobürokraadid ja soroslased. Tema populaarsust on suurendanud otsustav piiri sulgemine paar aastat tagasi immigrantide lainele, mille lahendamiseks suutis EL esmalt välja mõelda vaid ebapopulaarse pagulaste jagamise kvoodisüsteemi.

Ma ei vaidlusta Orbáni personaalset karismat. Kuid mulle näib, et Euroopa Liit peaks võtma õppust Ameerika Ühendriikidelt, mille põhiseaduse esimene parandus sätestab ajakirjandusvabaduse kaitse. Täpsemalt ei tohi USAs vastu võtta ühtegi ajakirjandus- ega sõnavabadust kitsendavat seadust. See printsiip on hoidnud ja hoiab ameeriklasi pinnal ka kõige suuremates tormides.

See printsiip ja sanktsioonid selle rikkumise eest peaks saama osaks Tallinna kriteeriumitest ja meil on selleks moraalne õigus. Meie veel mäletame elu Nõukogude Liidus ja seda, millist rolli mängis vabanev ajakirjandus meie kõigi vabanemises.

Tagasi üles