Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tarmo Pikner: mu aadress on Päraküla, Pärnu linn

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Tarmo Pikner | FOTO: Erik Prozes

Nõukaajal polnud tõepoolest vahet, millise administratiivse jaotuse alla kellegi kodumaja kuulub – peaasi, et aadressiks oleks Nõukogude Liit. Laulu «Moi adres sovetski sojuz...» saatel on paras aeg heita pilk haldusreformi kõverpeeglisse.

Igatahes hakkab Pärakülas tõesti päratult pulli saama, kui postiljon otsib tagajärjetult adressaati Pärnu linna tänavalabürintides. Kikitasin oma uskumatuid kõrvu, kuuldes mõni aeg tagasi Pärnu linna liitumisläbirääkimistest koguni 13 omavalitsusega. Praeguseks on liitujaid küll vähemaks jäänud, kuid ometi hakkab Pärnu linn hõlmama suurt osa Lääne-Eesti rannikualadest. Teisiti öelduna, hakkab täituma üks Brežnevi-aegsetest kommunistlikest eesmärkidest – kaotada erinevused maa ja linna vahel.

Või teine suurusehullustuse eksperiment – kaksiklinnade moodustamine. Kui Talsinki kaksiklinna vajadusest saadakse aru mõlemal pool Soome lahte, siis Paldiski ja Keila linnade ühendamisest (koos nende vahele jääva kolme tülikaks muutunud vallaga) on päratult raske aru saada.

Kuigi Paldiski kuulub nende kahe linna hulka (koos Otepääga), kus kohalikud valimised ei toimu mitte kindla perioodi järel (nelja aasta tagant), vaid pidevalt (vahetpidamatud omavalitsusjuhtide vahetused), pole see piisav põhjus ajaloolise linn-merekindluse likvideerimiseks.

Õpikunäide, kuidas haldusreform kihva keerata, on Juuru juhtum. Kõigepealt tegi Juuru vald kõigile Rapla maakonna omavalitsustele ettepaneku maakondlikuks ühinemiseks (väga mõistlik ettepanek!). Kui selline radikaalne mõte läbi ei läinud, otsustati jääda hoopis iseseisvaks ja mindi kohtusse selleks õigust nõudma.

Õigust kohtust ei saadud ja siis taheti ühineda Kohila vallaga. Valitsus aga otsustas Juuru sundliita Rapla ühinemispiirkonnaga (Rapla, Raiküla, Kaiu). Samas, Juuru rahvas andis küsitlusel 63-protsendise soovi ühineda ikkagi Kohilaga.

Sellesarnaseid halduskorralduslikke sasipuntraid, mida valitsus ja kohtud peavad hakkama lahti harutama, on mitukümmend, Setumaast saarteni. Vaadates kaardilt neid puntraid, kohtab lisaks sisulisele põhimõttelagedusele kõikvõimaliku kuju ja suurusega vallanimelisi lapitekke.

Olen kaugel sellest, et joonlauaga Egiptust teha, kuid mingid loogilised põhimõtted peaks riik ikkagi maha märkima. Uute moodustiste nimeristsed on omaette teema, kus avaldub enneolematu vaimuvaesus – levinuimad ristinimed on neli ilmakaart ja rand.

Julgen arvata, et halduskorraldus on riigi ülesehituslik tegevus, seega laiemalt ka julgeoleku küsimus. Seetõttu ei saa riigi maakaardi joonistamist jätta mõttevälgatuste hooleks, ammugi mitte küündimatute poliitikute päevapoliitiliseks näpuharjutuseks. Käpardlik regionaalpoliitika elluviimine võib viia hukatuslike tagajärgedeni (Virumaa suvaline tükeldamine, elukorraldus ELi välispiiril.)

Sealjuures olen arvamusel, et elukorraldust nüüdisajastades ei piisa vaid omavalitsusreformist – see tuleks siduda üldisema riigireformiga ja paratamatult kaasneva põhiseaduse remondiga. Aeg selleks on rohkem kui küps.

Ennustan, et õige puntratants läheb lahti pärast sügisesi valimisi (kuivõrd need üldse igas paigas õnnestuvad), kui leitakse end lõhkise küna äärest, kus rokaks segapudrukapsad kohaliku rahva, kahe järjestikuse valitsuse, kohtuvõimude ja kohalike võimurite soovidest ja suunistest.

Head tantsulusti, vaprad omavalitsustegelased ja nörritavad seadusetegijad!

Tagasi üles