Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Jelena Skulskaja veste: mille eest võeti Arbatil kinni Hamlet?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jelena Skulskaja | FOTO: Tairo Lutter

Keset Moskvat, jalakäijatele mõeldud Arbatil, võttis politsei mõne aja eest kinni kümneaastase poisikese, kes deklameeris Hamleti monoloogi Shakespeare’i samanimelisest tragöödiast.

Seda viimast rõhutan siin ainult seepärast, et mõnelgi ametlikul ja populaarsel veebisaidil nimetati «Hamletit» luuletuseks (!) või isegi luulekogumikuks (!). Aga kuidas poleks ka lood täpse žanriga, erutas geniaalsete värsiridade avalik kuuldavale toomine nähtavasti korravalvureid kohe väga: küllap tunnetasid nad puhtintuitiivselt lapse väljaastumises ohtu maailmale ja korrale, väänasid nutval ja ehmunud lapsel käed selja taha ja tõukasid ta asjaolude täpsemaks selgitamiseks masinasse.

Olen kindel, et poisike kisti välja heatujuliste ja lõbusate jalutavate täiskasvanute vahelt, kes võisid laulda midagi reibast ja arusaamatut, võib-olla isegi taguda tamburiini, niisiis, kisti välja, sest pandi tähele tema iseäralikkust, nagu seda on kirjeldanud Vladimir Nabokov romaanis «Kutse tapalavale».

Poisiga, muide, on tänaseks kõik korras: avalikkus ärkas, pealtnägijad postitasid internetti fotosid, vanemaid ähvardati vististi lausa kohtuga, püüdes neid äkitselt süüdistada politsei tegutsemise takistamises ja väheses aupaklikkuses korrakaitsjate suhtes, aga siis anti poiss vanemate hoole alla tagasi ja mõningatel andmetel esitati isegi mingisugune vabandus.

Tõsi, et pilt oleks täielikum, tuleb veel mainida, et paljud internetiaktivistid õigustasid igati politseid, kes koristas tänavalt kahtlustäratava alaealise etleja...

Mulle aga tuli niipea, kui sellest poisikesest kuulsin, hoopis meelde Arvo Valtoni jutt «Rohelise seljakotiga mees», mis ilmus juba möödunud sajandi 60ndate lõpul. Selle jutu žanriks määrati tollal «fantastika», millele lisati täpsustuseks sõna «groteskne».

Süžee on järgmine: täpselt keskpäeval ilmub raudteejaama üks mees, võtab rohelisest seljakotist raamatu ja hakkab seda valju häälega ette lugema. Autor ei ütle meile raamatu pealkirja, aga mitte miski ei takista arvamast, et ette loeti just «Hamletit»: «…ilukirjanduslikku teost oma väljamõeldud printside ja kangelastega, põnevate seiklustega ning lüüriliste või targutavate kõrvalepõigetega, tundelise armastuse ja kangete kirgedega.» Ma ei hakka muidugi kellelegi peale suruma seisukohta, et too mees luges tingimata Shakespeare’i. Oluline on hoopis muu.

Vaksalis puhkes ärevus: ettelugeja ärritas koristajat, kes vastutas korra eest ja tundis end kohapealse ülemana. Ta nägi mehe teos selgelt raudteejaamas valitsenud harmoonia rikkumist, aga ei osanud kuidagi määratleda, milles see rikkumine seisnes. Ettelugeja segas inimesi, kes olid harjunud vaksali sagina, lõputu ootamise ja igavusega: ta tõi nende inertsesse aja surnuks löömise õhkkonda soovimatut vaheldust.

Mõni, kes alles oli perroonile tõtanud, seisatas äkitselt ja võis etteloetust köidetuna sootuks rongist maha jääda. Jaamakorraldaja, kellele korrarikkumisest ette kanti, sattus täielikku masendusse: temagi taipas, et toimub midagi täiesti lubamatut, aga otsustas siis pidada nõu korravalvuriga, enne kui astuda otsustavaid samme. «Korravalvur oli flegmaatiline nagu nagu kõik maailma standardpolitseid [...] Ta kõndis läbi pingiridade, vaatas võimuesindaja pilgul ringi. Saalist käis korravalvuri ilmudes kahin läbi.» Probleemi süvenevad aina uued instantsid, ent keegi ei võta midagi ette, ebastandardne korrarikkumine lööb kõik rivist välja. Mees muudkui loeb ja loeb. Viimaks küpseb ülemustel mõte luua vaksaliesinejale vastukaaluks oma ettelugejate salk, millele oleks kõige kõrgemal kinnitatud heaks kiidetud kirjanduse nimekiri…

Venekeelses tõlkes ilmus see Arvo Valtoni jutt 1978. aastal kõmu tekitanud raamatus «Эстонская молодая проза» («Eesti noor proosa»). Muutunud on ajad, kombed, riigid, sõna on lendu tõusnud ja endale külge kasvatanud vabadusetiivad, aga jutt sobib endiselt kui rusikas silmaauku: kujutlusmaailmast välja rebituna leidis see tänapäeval tee otse reaalsusse. Räägitakse, et nii juhtub miraažidega: kuskil on tegelikkus päriselt olemas, meie aga näeme ainult selle peegeldust.

Ärevust, mida tekitab luuleridade valjult väljaütlemine, kirjeldab geniaalselt Jorge Luis Borges jutus «Doktor Brodie aruanne»: «Hõimu teine komme on poeetide avastamine. Kellelegi tuleb pähe kuus-seitse tavaliselt mõistatuslikku sõna. Ta ei suuda ennast vaos hoida ja hüüab need välja, viibides keset sõõri, mille moodustavad nõid-arstid ja end külili visanud tavalised jähuud. Kui luuletus neid üldse ei eruta, ei juhtu midagi, aga kui see peaks neid liigutama,  siis tõmbuvad kõik temast sõnagi lausumata eemale, olles haaratud pühast õudusest. Tundes niisiis, et teda on puudutanud vaim, ei kõneta ega heida talle enam pilku mitte keegi, isegi mitte tema enda ema. Nüüdsest ei ole ta enam inimene, vaid jumal, ja kõigil on õigus teda tappa. Kui luuletaja on nutikas ja tal veab, otsib ta pääsu põhjapoolsetes liivaluidetes.»

Pange tähele, et kohutavaks muutub olukord luuletaja jaoks siis, kui ta jääb üksi. Heinrich Bölli romaani «Klouni silmaga» lõpus suundub üksik artist, kelle kõik on reetnud ja maha jätnud, raudteejaama, et pöörduda inimeste poole, kes tõttavad rongile või saabuvad linna…

Meil äsja lõppenud silmapaistev kirjandusfestival HeadRead nagu teisedki äärmiselt mitmekesised kirjandusfestivalid, mida toimub peaaegu kõigis maailma maades, annavad poeedile varjupaiga, ühendavad endasugustega, kaitsevad maailma eest, kus juba luule olemasolu fakt ise tekitab ikka ja jälle ärevust, rahutust, ebamugavust. Luuletajatel on väga raske ühineda: see on umbes sama, mis seada kõik solistid üksteise kõrvale ritta ja sundida nad siis kooris laulma.

Ometi selliseid katseid ette võetakse, need ka õnnestuvad ning siis suudavad poeedid üheskoos juba võita keda ja mida tahes.

Ma uskusin pikki aastaid, et hea inimene ja lugeja ei ole elukutsed. Nüüd olen veendunud vastupidises: tegu on just nimelt kutsumuse, elukutse, töö, valitud tee, kindla tahtega olla hea inimene, olla lugeja. See tähendab tunda kaastunnet, haletsust, osata vestluskaaslast ära kuulata ja asetada end tema positsiooni, püüda teda mõista.

Minu meelest need, kes loevad luulet (mitte ei kirjuta, sest kirjutajaid on mustmiljon, vaid just loevad!), teavad luuletusi peast, saavad neist rahuldust, nutavad nende peale, on vähemalt oma mõtetes head inimesed. Küll on kahju, et me räägime nii vähe luuletajatest. Sest ainult nemad on suutelised rütmiliselt korraldama ja korrastama ruumi ja aega, ruumi ja meie kõnevõimet, pöörama kaheldava mõtte kõrval tähelepanu ka kaheldamatule kõlale.

Meie kõne on vaesevõitu, metafoorideks ja võrdlusteks ei jagu aega, me ei räägi kaunilt, me räägime täpselt ja lühidalt, sõnast vaestele pole suhtlemise luksus kättesaadav.

Kuidas ka poleks maailm muutunud, alustavad lapsed ikka oma elu luuletustega: hällilaulud, leelotused, lustakad riimid. Alles hiljem saavad nad targemaks ja loobuvad omanäolisest maailmakäsitusest. Või siis võetakse neid «Hamletist» pärit monoloogi eest kinni, kaotades neis ehk lausa igaveseks isu «tulpa seatud» sõnaridade järele.

Tänavu pühendasime traditsioonilise Vene Teatris peetava lastekirjanduse festivali ainuüksi luulele. Peterburist kohale sõitnud luuletajad tõlkisid eesti luuletajate loomingut vene keelde, eesti luuletajad jällegi vene luuletajaid eesti keelde. Meid toetasid avaldamisega ajakirjad Hea Laps ja Täheke, teater ise avaldas selleks puhuks väikese luuletuste ja tõlgete vihu.

Leelo Tungal ja Mihhail Jasnov, Marta Slavina, Ülle Kütsen, Markus Saksatamm – eri keelte luuletajad saavad ühel laval kokku äärmiselt tänulike kuulajate-vaatajate ees. Seejärel esitavad heliloojad Priit Pajusaar ja Pjotr Tutškov Peterburist oma lasteluuletustele loodud laule. Siis aga toovad teatri näitlejad lavale Tšukovski «Kärbse-Kärdi nimepäeva». Kusjuures väikesed vaatajad võivad õppida pähe mõne Tšukovski katkendi ja pääseda ise lavale seda esitama.

Luuletused on keeles normaalne nähtus ja lapsed teavad seda imehästi. Neilt ei tohi ainult ära võtta nende annet, hukutada seda juba enne teismeliseiga – jäägu nad alatiseks headeks inimesteks ja lugejateks! Ei maksa karta, sest nagu ütles juba Hamlet, on need lõppeks ikkagi ainult «sõnad, sõnad, sõnad».

Tagasi üles