Matvei Ganapolski: ässad jõepõhjast

Matvei Ganapolski. Foto: SCANPIX

Kuhu on kadunud Vene diplomaatia, kirjutab Ehho Moskvõ blogis ajakirjanik Matvei Ganapolski.

Saan aru, mida tähendab hirmuäratav riik – see on Venemaa.

Tal on aatomirelv, tal on liikmelisus julgeolekunõukogus ühes vetoõigusega. Tal on saatkonnad üle kogu ilma, spioonid igas saatkonnas, aga lisaks on Lavrov ja Zahharova. Aga veel on rahvusvaheline autoriteet, mis ulatub nõukogude aega. Neetud joodikust Jeltsini ajal rahvusvaheline autoriteet, loomulikult, kergelt langes. Ent seitsmeteistkümne aasta jooksul kergitas rahvuslik liider Putin seda järjekindlalt.

Ja tõstis üles.

Ja näe – täna (eile – toim) sai teatavaks, et võimas hirmuäratav Venemaa, vastusena sellele, et Montenegro paljastas Vene võimupöördevandenõu omal maal ja otsustas lõplikult NATOsse astuda, vaat seesama hirmuäratav Venemaa, võttis vatulöögina vastu otsuse... keelata kõrgematel Montenegro ametiisikutel sissesõit – kokku seitsmekümnel inimesel. Kordan, et te kõik kõike ikka peensusteni aduksite.

Vastusena sellele, et täiesti võõras riik(!), tilluke riik otsutas pärast Vene-poolset riigipöördekatset(!) lõplikult NATOsse astuda, kehtestas Venemaa tema juhtkonnale sissesõidukeelu!

Blokeeris selle nagu blokeeris prantsuse juustud või ungari pardirümbad.

Adute, mis toimub? Kogu võimsast naabrite vastu tegutsemise arsenalist, nende pea kohal aatomipommiga vehkimisest ja rohelistest mehikestest kuni majandusliku huvitatuse ja kõrgest demokraatia ja elatustaseme standardist tuleneva külgetõmbeni, jäi Venemaal tillukese Montenegro suunal üle vaid hale ja tühine meede – sulgeda tema juhtkonnale pääs õitsvale Venemaale.

Me juba, muidugi, kuuleme, kuidas Montenegrost kostub õnnetute blokitute seast hala ja ulgumine, sest nad ei saa seista Lenini mausoleumi järjekorras.

Ühesõnaga, Vene kunnide viimane argument on blokeerida naabruses asuva riigi peaministrit – nagu prantsuse vinnutatud vorsti.

Teate, see pole isegi «põhi», millest kõneldakse Stanisław Jerzy Leci kuulsas aforismis, see on sellest põhjast madalamal.

Meie ees on Putini Varemed, kes on viinud riigi täieliku rahvusvahelise autoriteedi kaotuseni, «radioaktiivsuseni», mille tõttu ei taha G-20 kohtumisel keegi temaga ühe laua taga istuda.

Meie ees on Putini Häbi – Macron veristab RT-d ja Sputnikut, aga president vaid muigutab huuli ja langetab tagasihoidlikult pilgu.

Meie ees on Putini Sõprus – see on, kui naabrid näevad igas Venemaa-poolses liigutuses tärkavat agressiooni ja suurendavad oma territooriumil pidevalt NATO kontingenti.

Ja vastusena kõigele sellele on järgi jäänud viimane vahend saavutamaks purustavat võitu äraneetud lääne vaenlaste üle – keelata, sarnaselt türgi tomatitele ja poola õuntele, ilmuda vaenlasel Venemaa territooriumile.

Jõe põhjast tõusevad pinnale haledad mullid.

Härra Putin, aga kuhu kadus Vene diplomaatia?

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Teet Korsten