LOODUSFOTO Kasukaga kaunitarid

Rein Kuresoo
, bioloog
Copy
Aas-karukella karvapuhmik Põõsaspea neemel.
Aas-karukella karvapuhmik Põõsaspea neemel. Foto: Rein Kuresoo

Siis, kui sinilillede õielehed juba varisevad, puhkevad männikutes ja kadastikes õitsema karukellad ehk karvalilled, nagu neid mõnel pool kutsutakse. Valgusrikastes männikutes ja nõmmedel on näha suurte kaunite õitega palu-karukelli, veidi varjukamates kasvukohtades aas-karukelli.

Heitlikuks muutunud kliima ei hellita liiga vara õitsele puhkevaid taimi: soojad ilmad meelitavad nina mullast välja pistma, külmad võivad tappa. Kaitseks külmade vastu on kevadistel taimedel mitmeid kohastumusi. Üheks võimaluseks on ümbritseda end karvadega. Aas-karukelladel on karvased nii varred, lehed kui ka õied. Veelgi pikemad karvad on karukella seemnetel, aga seal ei ole karvadel kasuka, vaid tiibade otstarve – nii saavad karukella seemned tuulega emataimest kaugele lennata.

Seemnete lennukaarel on aga piirid: aas-karukell on Põhja-Eesti rannaäärsetes männikutes kohati väga arvukas, aga puudub Soomes sootuks. Meie põhjanaabritel on omakorda karukellade liike, mis meil puuduvad. Soomlased kutsuvad karukelli külmalilledeks (kylmänkukka), meil nimetatakse külmalilledeks kõige sagedamini sinililli.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles