Oleks viimane aeg üle saada nõukogudeaegsest idaeuroopalikust alaväärsuskompleksist, kirjutab Andres Jaeger oma vastulauses Kristiina Baumi loole «Stockholmis elamise võlu ja valu».
Vastulause: aeg üle saada nõukogudeaegsest idaeuroopalikust alaväärsuskompleksist! (10)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paar väljavõtet sellest, mida Kristiina Baum kirjutas.
«Võõrsil elades muutuvad paratamatult tähtsaks küsimused, kes ma olen ja kust ma tulen. Äkki taipad, et elu jooksul omandatud väärtushinnangud on tugevalt vorminud su identiteeti ja seda on nüüd vaja muutma hakata. Võib juhtuda, et hakkad võõrsil mõnd armsaks saanud kommet ühtäkki häbenema. Sellest saab osa sinu minevikust, mis tuleb iga hinna eest hüljata ja kultuursemaga asendada.»
«Ka mina olen pidanud kohandama lihtsaid asju, nagu lauakombeid, toitumisharjumust ja riietust, et kohalikega samas lauas istudes ja kõrvuti töötades oma ebakultuursusega mitte piinlikult silma torgata.»
Ma pole küll Rootsis elanud, kuid olen seal piisavalt viibinud, et saada ülevaade sealsetest inimestest ja oludest. Soomes olen käinud korduvalt ja paljudes eri paikades, elanud sealsetes perekondades, tutvunud ja suhelnud mitmesuguste inimestega. Kummalgi maal pole ma märganud, et oleksin oluliselt teistsugusem võrreldes sealsete inimestega.
Arvan, et isegi sinna elama minnes ei peaks ma hakkama muuta oma identideeti, ka pole mul ühtki armsaks saanud halba kommet, mida peaksin ühtäkki häbenema, ei ole mul samuti midagi, mida iga hinna eest hülgama ja «kultuursemaga» asendama peaksin. Pole ma ka oma lauakommete, toitumisharjumuste ja riietuse «ebakultuususega» piinlikult silma torganud.
Olen kindel, et eespool öeldu kehtib valdava osa eestlaste kohta. Me teame, kes me oleme ja kust me tuleme ega häbene seda. Kui inimene endast ise lugu peab siis peavad teisedki temast lugu, piisava intelligentsiga inimesed ei pea harilikult paljuks ka vastastikku mõningaid erinevusi aktsepteerida. Inimesed ei peagi kõik ühesugused olema.
Nii Rootsi, Soome, kui Eesti kuuluvad teatavasti samasse Põhjamaade kultuuriruumi ja erinevused nende vahel ei saagi nii suured olla, et üks või teine peaks ennast oluliselt muutma hakkama.
Oleks juba ammu aeg üle saada nõukogudeaegsest idaeuroopalikust alaväärsuskompleksist!