Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: Eesti valija otsib oma mamma Merkelit

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Urmas Nemvalts

Loomulikult on IRLi populaarsuse kahanemine alla valimiskünnise sümboolse tähendusega uudis. Niisugune varasema edu mahamängimine on eriti veider sellel taustal, et valijaskonna ootus Isamaa ühe omaaegse juure – Saksamaale omase kristlik-demokraatliku ideestiku järele on täiesti olemas.

Kõigest kolme aasta eest küündis IRLi populaarsus (EMORi järgi) mitu kuud järjest üle 20 protsendi. EKRE parlamenti pääsemist ei ennustatud ja Vabaerakonna asutav kogu toimuski alles 2014. aasta septembris. IRLi poliitikutel on õnnestunud pärast Mart Laari haigestumist oma varasemad eelised maha mängida – samm-sammult, aga kindlalt.

Võimalik valijaskond, kelle sümpaatia pärast konkureerida, ei piirdu aga nendega, kes praeguste küsitluste järgi toetavad neid erakondi, kes ise nimetavad end konservatiivseks. Tänase lehe lisas AK osutab poliitikateadlane Mihkel Solvak, et ühegi parlamendierakonna praegune programm ei ole parimas võimalikus kooskõlas kõige suurema valijagrupi – eesti konservatiivide – vaadetega.

«IRL on nende jaoks olnud liialt turuliberaalne, Reformierakond lisaks turule aga ka liialt sotsiaalselt liberaalne, EKRE omakorda liialt radikaalne. Mõõdukalt konservatiivsed valijad paistavad seisvat dilemma ees, keda toetada,» kirjutab Solvak.

Nii nädalavahetusel uut juhti valiv Vabaerakond kui ka loodetavasti piisava ehmatuse osaliseks saanud IRL peavad pöörama tähelepanu eelkõige võimalustele, mis neil meie poliitikas on. Mõlemad vahetavad juhti. Kui aga sellele ei lisandu selgelt arusaadavat ning üksiti mõttetäpset vaimset ja programmilist uuenemist, siis on käilakujude vahetamisest vähe kasu.

EKRE radikaalsus ja pidev vastaspoolte otsimine ning ärritamine on silmanähtavalt tõhus taktika selleks, et endale tähelepanu saada. Kas aga konservatiivsete hoiakutega valijate enamik on valmis sellise lammutamisega kaasa minema? Pigem mitte. Paarist emotsionaalset vastandumist tekitavast teemast ja teadlikult ärritavast kõnepruugist suureks eduks siiski ei piisa.

IRL läks rapsides uude koalitsiooni ning seadis oma poliitikud sellega rollidesse, kus nad iga päev telekaamerate ees Keskerakonna samme õigustades paistavad äärmuslikult kahepalgelised. Igaüks võib võrrelda nende varasemaid seisukohti praegustega. Tõsi, IRL tegi presidendivalimistel muljetavaldavat tööd, aga raiskas üksiti ära ühe tugevaima kandidaadi, kes oleks võinud järgmistel valimistel võidelda peaministrikoha nimel. Boonusena on meil aga vabariigi president, kellel ongi piisavalt eeldusi Eesti inimeste enamikku kõnetada.

Muidugi ei ole mitte ükski populaarsusküsitlus üksikuna võttes tõde suure algustähega, vaid näitab koos veapiiridega esitatuna vahemikku, mille piires erakonna tegelik toetus olla võib. IRLile on sõnum siiski selge: valida on sohu uppumise või jõulise muutumise vahel.

Tagasi üles