Meie käimasolev haldusreform võiks olla demokraatia pidupäev, kuid «rahvamajandus» ruulib taas, kirjutab kolumnist Mart Raudsaar.
Mart Raudsaar: korras nagu Norras
19. aprill 2017, 19:08
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis täpsemalt ja kas ikka on korras Norras, selle juurde veel naaseme. Alustuseks meenutan Norrat Rein Taagepera 1994. aasta loengult, kus ta tutvustas meile Harry Ecksteini brošüüri «Stabiilse demokraatia teooria». Harvardi lõpetanud politoloog Eckstein uuris, miks mõni demokraatia on visa nagu naat, mõni aga ei juurdu kohe kuidagi.
Norra näitel järeldas ta, et pärast okupatsiooni taastub demokraatia kiiremini nendes ühiskondades, kus on säilinud (omavalitsustes, aiandusühistutes, maleklubides) demokraatia geen. Kui seda geeni napib, ei taga tulemust demokraatia pealisehituse kopeerimine mõnest eeskujuriigist, mida on tõestanud paraku paljud Aafrika vabanenud riigid.
Niisiis on demokraatia geeni oluline kodu omavalitsus. Eestis kohe kindlasti, sest iga meie ajalugu tundev inimene teab, et meie riiklus algas talude vabaksostmisest ja talupoegade tegutsemisest vallamajades.
On tähelepanuväärne, et esimese suure haldusterritoriaalse reformi tegi president Konstantin Päts 1939. aastal, kui 369 vallast jäi järele 248 valda («…mis kulude seisukohalt oleks rahvamajanduslikult kõige odavam,» nagu seletas piiride joonistaja Endel Krepp). Pätsi dekreedi alusel tehti asi ära kolme kuuga, aga selle üle ei peaks ehk imestama keegi. Probleeme tekkis nendes liidetavates valdades, kellel oli kujunenud oma tugev identiteet. Liitjad olid seevastu enamasti rahul.
Paraku liideti järgmisel aastal juba Eesti riik tervikuna ja järgnesid aastakümned, mille käigus okupatsioonivõimud lõhkusid süstemaatiliselt haldusjaotust – olemata küll Ecksteini lugenud, tajuti hästi, kus on demokraatia kodu. Külad tuli kokku vedada ja koduloomad kolhoosi tuua.
Kui keegi aga võtab Eesti kaardid ette ja süveneb, siis ta märkab, et tasahilju tuli nõukogude võimu perioodi jooksul vana Eesti haldusjaotus tagasi. Sovetlikud struktuurid täideti tasapisi rahvusliku sisuga, mõned kolhoosiesimehed taastasid kontserdisaali nime all kirikuid ja hiljem andsid raha ja tehnikat Vabadussõja ausammaste ennistamiseks.
Meie käimasolev haldusreform võiks olla demokraatia pidupäev, kuid «rahvamajandus» ruulib taas. Haldusreformi seadus ütleb: «…eesmärk on toetada kohalike omavalitsuste üksuste võimekuse kasvu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel…» Kas meil on olnud piisavalt debatti nende avalike teenuste ja kohalike omavalitsuste rahastamise üle? Pätsi reform on tagasi, kuid looritatud libademokraatia viigilehtedega. Miks? Nimelt on haldusreformi seadus pööranud suurt tähelepanu kohalike elanike arvamuse väljaselgitamisele, kuid enamasti sellega ei arvestata. Siiski, ühe positiivse erandiga – Setomaa vald sündis aktiivse rahvaküsitluse mõjul.
Kuid see ei pea nõnda jääma. Valitsus on teinud 25 omavalitsusele nn sundliitmise ettepaneku. Seadusest tulenevalt peavad omavalitsused rahvaküsitluste abil oma elanike arvamust küsima. Nende 25 omavalitsuse seas leidub võimekaid valdu, kellel pole liitumisest mitte midagi võita. Mis juhtub, kui neist mõnes peaksid inimesed aktiivselt välja tulema ja ütlema sõna iseseisvuse poolt? Valitsus, kelle ainsaks argumendiks on «Meie otsustame!», ei saa olla nende inimeste silmis legitiimne ehk õiguspärane.
Norras aga peaks sealne kohaliku omavalitsuse minister tutvustama sel aastal uut Norra haldusjaotuse kaarti, mis peaks hakkama kehtima 2020. aastal. Kommentaatorite sõnul kavatseb valitsus anda liitujatele rahalist meelehead; protsess võib tuua kokkuhoidu ja paremaid teenuseid, kuid ka palju kibedat meeleolu keskvalitsuse suhtes. Huvitav oleks kuulda Ecksteini arvamust, kuid kahjuks suri ta 1999. aastal.