Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Henrik Roonemaa: lapiku maa lapsed

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Henrik Roonemaa | FOTO: Peeter Langovits

Ma pole ammu ühtegi avalikku esinemist nii palju kartnud kui mõned päevad tagasi, mil esinesin saalitäiele esimese kuni neljanda klassi õpilastele. Terve ruum oli rõõmsaid nöbininasid täis, nad vaatasid mulle otsa ja kokkulepe õpetajatega oli, et räägin neile midagi tehnoloogiast ja sellest, kuidas internetis käituda.

Seitsme-kaheksa-aastased on mu jaoks tundmatu maa. Mida rääkida? Kui palju nad üldse aru saavad? Ja kui palju nad üldse internetis mingeid asju käivad ajamas? Kui nad lihtsalt iPadis paar mängu mängivad, pole neil ilmselt viitsimist mingit habemega onu kuulata, kes midagi paroolidest seletab.

Esimesed hetked olid üsna ärevad. Lapsed istusid vaikselt ja ootasid, et ma midagi ütleksin. «Mina töötan Geeniuses. Kas te olete Geeniust lugenud?» küsisin ma ja muidugi selgus, et see oli täiesti vale küsimus. Ühtegi kätt ei tõusnud.

«Aga kindlasti olete te Henrikut televiisorist näinud!» pakkus üks abivalmis õpetaja seepeale. Selgus, et lapsed ei olnud mind ka telerist näinud, sest kaheksa-aastased ei vaata e-valimiste teemalisi saateid «Suud puhtaks».

Lapsed olid siiski õnneks valmis kuulama mind ka ilma, et nad täpsemalt teaks, kes see neile esinema tuli, ja nii me siis hakkasime pihta. Ja kohe sai selgeks, et nii vähe, kui nemad teadsid minust, teadsin mina neist. Selle vahega, et minul oli veel suur hulk täiskasvanu eelarvamusi laste ja interneti suhtes.

Esiteks, kõigil on Facebooki-konto, kuigi ametlik miinimumvanus Facebooki kasutamiseks on 13 aastat. Teiseks, kõik mängivad Growtopia-nimelist arvutimängu. Ja kolmandaks, kõik nad teavad hämmastavalt hästi, kuidas internetis turvaliselt käituda.

Meie, täiskasvanud, oleme laste netiturvalisuse pärast tihti hirmsasti mures. Kes jõuaks kokku arvutada neid tonne küpsiseid ja liitreid kohvi, mida erinevatel seminaridel, konverentsidel ja ümarlaudadel on enamjaolt ilmselt Euroopa Liidu raha eest ära söödud, et selle kõrvale üheskoos muret tunda, kuidas ometi õpetada kergeusklikke lapsi internetis valitsevaid ohte ära tundma.

Arvutiõpetajad räägivad juba ammu, et lapsi peab muidugi õpetama, aga suures plaanis on neil kõik okei. Ma nägin täpselt sama. Pea kõik neist olid Growtopias kokku puutunud võõraste inimestega, kes üritasid neilt välja pinnida nende parooli, telefoninumbrit või veel mingit isiklikku infot, ja eranditult kõik nad olid neid katseid kas ignoreerinud või küsijale mingit jama ajanud.

Mõni laps oli andnud oma parooli klassikaaslasele või sõbrale ja too oli seda kurjasti kasutanud, mispeale sai kiiresti selgeks, et enam ei tohi anda. Laste asi, katsetavad piire. Aga emale ja isale peab parooli andma, olid kõik nõus. Ja kõik teadsid ka, kes on veebikonstaabel ja kust teda vajadusel leida.

Ma arvan, et need seminarid, konverentsid ja ümarlauad tuleks vahelduseks teistpidi pöörata. Ma väga tahaks, et kaheksa-aastane Liisa läheks ja räägiks seal saalitäiele täiskasvanutele, et kui prints Jones Dimka Nigeeriast kirjutab neile, et tal on 30 miljoni dollari kätte saamiseks hirmsasti abi vaja, siis see ei ole tõsi.

Et kui 28-aastane Irina Tomski oblastist on neisse hirmsasti armunud ja vajab kõigest 300 eurot Eestisse sõitmiseks, siis see ilmselgelt ei ole nii. Ja et müügikiri, mis algab sõnadega «Hea Tiina, see on pakkumine ainult meie parimatele klientidele», läheb täpselt samasugusena veel ilmselt kümnetele tuhandetele täiesti suvalistele inimestele.

Võib-olla siis, kui täiskasvanud inimesed internetis levivasse infosse samamoodi kerge kahtlusega suhtuvad nagu kaheksa-aastased praegu, jõuame me selleni, et riigikogu liikmed ei paljunda Twitteris kontrollimata väiteid ja fakte, et IT-inimesed ei võta iga Edward Snowdeni kusagilt läkitatud väidet väärtusliku represseeritud tõena, et lapiku maa ja kloorijoomise grupid Facebookis pole tõe allikas, et 40 euro eest ei saa avalikel üritustel enam kümned inimesed lasta oma pendlit kalibreerida ning et maalaatadel ei tee päeva parimat käivet maagiliste kristallide müüjad.

Ja siis pärast seda võime julgelt propagandakanalile Sputnik silma vaadata ja öelda: «Me ei karda teid!»

Tagasi üles