Mihkel Mutt: teeme kartulikoored jälle suureks

Mihkel Mutt Foto: Postimees.ee

Miks peaks ilus tõotus süüa vabaduse nimel kasvõi kartulikoor igaveseks äralörtsituks jääma? Kartulikoored võiks ausse tõsta rituaalse roana, mis kuulub meie komberuumi, leiab Mihkel Mutt.

Eestlastel on küll rahvuskivi, -lill ja -lind, aga kui küsitakse meie rahvusroogade järele, satume enamasti kimbatusse. Tõsi, meil on näiteks kama, aga seda ei kiputa võõrastele väga kuulutama. Ehk on põhjuseks, et kõik selle koostisosad pole globaalselt tuntud. Samuti on kamal vallatu, ent täiesti desorienteeriv kõlaline sarnasus kamasuutraga. Ja – mis pole kaugeltki tähtsusetu – sel puudub toetav legend. Miks just kama? (Kas seda söödi Jüriöö ülestõusu eelõhtul?)

Järgnevaks sain inspiratsiooni Simon Schama suurepärasest raamatust «Külluse kimbatus» («The Embarrassment of Riches»), mis räägib Hollandi nn kuldsest sajandist. Muuhulgas mainib autor Leideni linna piiramist hispaanlaste poolt 80-aastases sõjas 1574. aastal. Varud olid otsas, kassid-koeradki nahka pistetud, nälg niitis esimesi ohvreid ja tulevik tundus lootusetu. Ent septembris tuli loodus hollandlastele appi, tugev tuul tõstis veetaset, nii et abivägi sai kohale purjetada. Kohe lasi selle juht Oranje prints Wilhelm jagada nälginud linlastele leiba ja heeringat; põgenenud hispaanlaste laagrist leiti kastrulitäis juurviljapada hutspot. Seda siis söödi ja tänati saatust. Sest ajast muutus see traditsiooniks, omamoodi tänuteenistuseks, millest võtsid osa kõik, nii rikkad kui vaesed. Vahepeal jäi traditsioon vist unarusse, aga 1886. aastast peetakse seda taas festivalina iga aasta 3. oktoobril. Lõunaks on sel päeval kõikjal hutspot ning linnavalitsus jagab leiba (meie mõistes saia) ja heeringat. (See pole muidugi ainus näide rituaalsetest  tänusöömingutest, millest tuntuim on israeliitide paasapüha.)

Ja siis mulle meenuski, mida lubati taasiseseisvumise tundepalangus 1980ndate lõpus. Keegi lasi lendu lause, et oleme nõus sööma kasvõi kartulikoori, peaasi, et saaks seda teha vabas Eestis. Ja see lause läks massidesse. Algul täiesti pühalikult ja tõsiselt. Muidugi, kui vabadus oli käes ja oli näha, et meilgi on ühiskond jagunenud paksudeks kassideks ja kõhnadeks hiirteks, siis hakati selle üle ilkuma, sest parastamine on inimloomuses.

Aga miks peaks see ilus tõotus igaveseks äralörtsituks jääma? Kartulikoored võiks ausse tõsta. Mitte küll päris rahvustoiduna, mis oleks kunstlik, vaid rituaalse roana, mis kuulub meie juurde (komberuumi?). Traditsioonid ei pea olema vanad, nad tekivad pidevalt, sest ajalugu ei lõpe.

Kartulikoorte kasuks on palju argumente. Esiteks globaalne arusaadavus. Kartul on maailmas tähtsuselt neljas toiduvili (nisu, riisi ja maisi järel). Teiseks on kartulikoored üsnagi maitsvad, nagu teab igaüks, kes neid baaris joogikõrvaseks tellinud. (See pole üldsegi tähtsusetu, sest on ikka parem, kui püha on lisaks veel ka maitsev, kui patriootilist kulinaariat ei pea, hambad ristis, endale sisse vägistama.) Kartulikoori võib mitut moodi valmistada ja serveerida («punaselt», «valgelt» jne). Neid saab pakkuda niihästi tänavanurgal tuutu seest kui tellida tähtpäeviti Michelini viietärnisest jne.

Kujutlen, et kindlasti on fundamentaliste, kes eelistavad kartulikoori koos (kodumaa) mullaga. «Ökod» nõuavad koori, mis on pärit mahepõllundusest ja geneetiliselt muundamata, mõned tahavad koori, millel on silmad, sest see annab väge, askeedid tahavad ehk kergelt riknenud koori, kindlasti ilmuvad välja petturid, kes pakuvad hingehinna eest «ehtsaid» 1989. aasta koori jne. 

Aga kõige tähtsam – legend!

«Kui eestlased olid võitluse iseseisvuse taastamise eest edukalt lõpule viinud, olid nad endast kõik andnud, kõik oma tagavarad ära tarvitanud, nii et ainus, millega istuda esimesse priiuseaja söömalauda, olidki kartulikoored. Valitsus jagas neid kõigile. Küll need maitsesid head! Sest need olid vabaduse kartulikoored. Eestlased sõid neid, tõstsid pilgu üles ja tänasid saatust.» Lihtne ja selge.

(Tahtmise korral võib luua isegi poolkunstliku seose 2003. aastal USAs tekkinud väljendiga freedom fries. Mäletatavasti ristiti niimoodi senised french fries, kui Prantsusmaa ei toetanud Iraagi invasiooni. Need sõnad kadusid menüüdest kiiresti koos toetuse vähenemisega invasioonile, aga on veidra killuna kollektiivses mälus säilinud.)

Kui tundub, et kartulikoored on liiga lihtlabane värk, siis vaadakem, kuidas mõni rahvas austab iseennast ja oma traditsioone, mõelgu teised, mis tahes. USA iseseisvuspäeval pakutakse ju kõrgetele külalistele... hamburgerit!

Meie presidendi 24. veebruari vastuvõtul on kõiksugu kulinaariaimesid, pisikesi kunstiteoseid (millest mõned olid sel aastal tõesti maitsvad, eriti kondiitritooted). Aga kas nende demonstreerimine on ikka õige koht väikese ja suhteliselt vaese rahva sünnipäevapeol? Hea küll, olgu ka need seal. Aga kõige alustuseks peaks olema midagi rituaalset, midagi üldist, mis korduks. Selleks sobiks «vabaduse kartulikoored», ja las neid valmistada needsamad superkokad.

P. S. Ma mõistan, et poleks pidanud seda mõtet siin huikama, vaid esitama selle vaikselt meie propagandaministeeriumile. Kampaaniaga ei saa tänapäeval õieti midagi ära teha, inimeste tõrge on nii suur. Aga säärast ministeeriumi meil kahjuks pole. (Seoses sellega teen ajutise lahendusena ettepaneku: niihästi peaministri kui presidendi juurde tuleks luua veel üks nõunikukoht. See oleks Eesti nõunik, kes konsulteeriks juhti Eesti kõige üldisemates küsimustes. Aeg on näidanud, et selle järele on tungiv vajadus.) Ega ma loodagi esialgu rohkemat, kui et võidupüha aegu pakutaks mõnes omavalitsuses kohalikule rahvale maitsvaid kartulikoori.

Kui me seda «ajaloo armulauda» võttes mõtleme, et kunagi olime valmis sööma koori vabaduse hinnana, siis hakkame seda ühel hetkel ise ka uskuma. Mida just ongi vaja!