Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Mihkel Mutt: tõde on järel veel küllalt

12
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mihkel Mutt. | FOTO: Tairo Lutter

Riskin vastanduda maad võtvale arvamusele. Väidan, et mitte üksnes pole fakte olnud kunagi nii kerge ja suures valikus kätte saada kui praegu, vaid ka nende kontrollitavus on kõigele vaatamata parem kui iial enne.

Konkurents kehtib ka tõepõllul. Ja kui suuremad kanalid peaksid korporatiivse vandenõu moodustama, on veel sotsiaalmeedia. Lisaks on terved ühiskondlikud nuhkimisasutused (Wikileaks jt), kes ainult paljastamisega tegelevadki, jne. Põhimõtteliselt samuti on arvamustega. Kuigi arvamusmeres domineerib pealiskaudsus ja kordamine, võib sealt hulgast leida ülimalt kõrgetasemelisi mõtteid rohkem, kui jaksab lugeda.

Rõhutan, et jutt käib praegu (mulle) olulistest asjadest, valdavalt sotsiaalsest ja poliitilisest sfäärist, mitte tühjast-tähjast.

Kuigi igaüks võib paisata www-sse suvalist kraami, ei suuda ükski vägi sundida mind seda kõike tõsiselt võtma ega sellesse üldse puutumagi (millist naudingut pakub filtrite panemine ja mustade nimekirjade täiendamine!). Tuleb õppida uusi kavalusi, kuidas allikaid võrreldes tõde leida (nõukaaja kogemused kuluvad ära!), tuleb õppida uut moodi elama. Ja ma olengi kuulnud arukaid inimesi igast maailma nurgast ühelt poolt küll muretsemas, et rämps laiutab ja nüristab tavakodanikku, aga ma pole kuulnud kedagi neist kurtmas, et nad ise ei saaks tahtmise korral teada, «kuidas asjad on». (Naasen selle juurde loo lõpus.)

«Tõejärgsus» on ebatäpne määratlus, mis johtub peataolekust ja kapitulantlikust masohhismist. Ühtlasi on see nähtavasti lubatäht nõiduseveskid veel hoogsamalt tööle rakendada (à la «kui valel ja tõel niikuinii vahet pole, mis siin enam pühitseda!»).

Samas, kuigi tegemist on globaalse möödarääkimisega, siis ometi niisugusega, mille puhul avanevad nüüdisühiskonna tunnuslikud aspektid.

Sihilik või kogemata häma

Üks möödarääkimise lätteid võib olla «küber-» ja «liba-» liiga sage kõrvu või koos kasutamine. Et need on kaks eri asja, sellele juhiti tähelepanu ka viimasel Postimehe arvamuslõunal. Siinkohal ainult mõni täiendav osutus.

Kui vaadata ajalukku, siis mis on kõige ulatuslikum libauudistel ja desinformatsioonil põhinev ideoloogia? Loomulikult ligi kahe tuhande aasta vanune antisemitism. See tekkis ilma igasuguse digitaalsuseta, ometi, mis on selle kõrval «poola torumees» või «moslemi terrorist»?

Propagandasõdu saab praegu pidada massiivsemalt kui iial enne, aga kas ka tulemusrikkamalt? Säärane sõda on kõige tõhusam siis, kui inimestel puudub võimalus alternatiivset infot saada. Põhja-Korea on tüüpnäide (ehkki enam mitte nii stiilipuhas kui 1981. aastal, kui seal käisin).

Samas ei tee alternatiivne info imet (siin on paralleele (ekslikult) valgustajatele omistatava väitega, et kui inimesed teaksid, kuidas õigesti toimida, siis nad nii ka toimivad). Nagu Jüri Luik osutas (PM 16.03), usuti läänes, et kui 90ndatel Venemaa inforuum avaneb, muutub Vene riik ka seesmiselt demokraatlikuks. Seda pole tervikuna juhtunud. (Söandaksin loota, et tänu www-le  on ka Venemaal maailmapilgulisi inimesi kröömike rohkem kui päevil, mil läbi eetriragina Vabadusraadiost Anatol Goldbergi kuulati.)

Võtame Kirde-Eesti venekeelsed. Eesti propaganda neile ei mõju. Ent ega Kremli oma ka ei mõju! Selles mõttes, et viimane lihtsalt vastab sealsete elanike meelsusele ja eelarvamustele, tugevdab neid, aga ei muuda! Seoses sellega on kiusatus kujutleda mõttelist eksperimenti: Moskva teeb oma propagandas kannapöörde ja hakkab meie venekeelsetele sisendama, et tuleb õppida kohalikku keelt, olla lojaalne Eesti riigile jne. Kas sellel oleks otsustavat mõju? Ma pole kindel.

Venemaad peetakse globaalseks küberohuks. Seda tuleb täpsustada. Kremli praeguse desinformatsiooni mõju on lapsemäng võrreldes vaimustusega, mida teated «ühelt kuuendikult maakerast» külvasid läänes 1920ndail–30ndail. Siis uskusid niihästi paljud haritlased kui ka töölised Moskva propagandavalesid viisaastaku saavutustest, ilma et oleks tuntud huvi kaasnenud ohvrite vastu jne. See kõik on ajalooõpikutest teada. Kes maailma analüütikutest usub tänapäeval Putini versioone Krimmi, Süüria kohta jne? Ka seda, et Eestis rõhutakse venelasi, ei usu ju läänes enam kuigi paljud. See, et mõned populistid (Le Pen, Orban jt) kiikavad Moskva poole, on osa nende isiklikest võimumängudest ja sellel pole pikemaajalist tähendust. Lääne poliitikuid ja nende lähikondlasi on Moskva alati üritanud ära osta. Häkkimine CIA andmebaasi või proua Clintoni staapi oli rünne, aga mitte «tõejärgsus». Kremlil pole mingit rolli selles, et 30 protsenti ameeriklasi Trumpi jumaldab. Küll aga oleks tõeline oht see, kui Kreml sekkuks sõna otseses mõttes teiste riikide valimistesse – st hääletustulemuste töötlemisse. Seepärast arvan, et näiteks e-valimiste valdkonnas tulevikus midagi muutub, sest asi on lihtsalt liiga tähtis.

Vahemärkusena: seoses «uue Vene ohuga» tundub, et läänes on pärast külma sõja aegsete äpardunud analüütikute põlvkonda kasvanud üles uus plejaad liberaale, kes tahavad midagi analüüsides selle vastu võidelda. Aga kuna nüüdismaailma ebastabiilsuse tõeline allikas, st islamimaailm, on tume, ohtlik ja poliitiliselt tundlik käsitleda (ja Hiinaga ei saa õieti üldse võidelda!), siis võideldakse Venega, sest see on mugav, «pooleldi tsiviliseeritud», rööpad on ees jne. Ma olen kaugel pidamast tänapäeva Venemaad ohutuks, aga ta on eeskätt regionaalne destabilisaator, sestap mõjub temavastane võitlus mõnikord asendustegevusena.

(Siinkohal ei pea ma mingil juhul silmas Anne Applebaumi ega Edward Lucase masti tegelasi, kelle missioonitunde aususes pole kahtlustki ja kes omal kombel, kõrgemal tasemel, ujuvad ju samuti maailmas vastuvoolu. Lihtsalt, pole olemas inimtegevuse ala, kuhu konjunkturism pesa ei teeks. Seda näeb ka meil. Olgu selleks soovõrdsus, koduvägivald või mis tahes – siiraste ja murelike inimeste kõrvale sigineb kähku ahneid innukaid kiibitsejaid, kes haistavad siit oma šanssi.)

Tõejärgsuse lätted

Midagi tuleb selle värgi juures tuttav ette. Kas tõesti on postmodernism juba ununenud? Võiks vastu vaielda, et postmodernism tegeles väärtuste ja hinnangutega, aga praegu on asi faktides. Ent need kaks pole veekindla vaheseinaga lahutatud (muide on tunnuslik, et ka praegu räägitakse läbisegi niihästi tõe kui fakti surmast). Mitte et poleks olemas iseenesest neutraalseid fakte, aga üldjuhul tekitavad ja vahendavad fakte subjektid, kelle puhul alati mängivad olulist rolli väärtused. (See nähtub kasvõi sellest, et me usume rohkem selle kanali fakte, kellel on «tõearmastaja» kuulsus.)

Toon näite oma alalt. Olen internetis kohanud kümneid isikuartikleid, mille puhul konstateeritakse: «X on eesti kirjanik.» Ma pole neist kuulnud, seetõttu olen küsinud noorematelt kolleegidelt. Nemad on kuulnud, aga mitte lugenud. Õieti ei tea keegi, kes või mis nad on. Pole saladus, et juba aastakümneid võib igaüks suvalisel tasemel teksti välja anda või selle blogisse riputada. Asi on aga selles, et «X on eesti kirjanik» pole neutraalne, vaid omistab teatud staatust ja struktureerib ühte segmenti maailmast, aidates meil seal orienteeruda. Sest ka Tuglas ja Juhan Viiding on eesti kirjanikud. Seevastu X-i suhtes väidetuna on see vanamoodsalt öelduna bluff (järsku peaks seda nimetama turusolkimiseks?). No ja siis, küsib mõni, kade oled või? Ei, aga see väide nivelleerib täiesti erinevaid nähtusi ja hägustab seega reaalsust (sest kui kõik on kõike, siis keegi ei ole midagi).

Kirjaniku asemele võib igaüks asetada talle tuttava eluvaldkonna avaliku tegelase.

Kusjuures veel olulisem kui see, et igaüks võib end pidada, kelleks tahab, on valmidus, millega seda on hakatud aktsepteerima. See, et midagi peab olema verifitseeritav, et oma sõnade eest peab vastutama jms, on mullune lumi.

Laiemalt võttes on «tõejärgsus» lihtsalt järjekordne aste teel, mille hakul seisab Ivan Karamazov, karjatades: «Kõik on lubatud!»

Postmodernismil ja «tõejärgsusel» on üks oluline vahe. Postmodern puudutas eliiti, kes rääkis hinnangute ja väärtuste suhtelisusest, autori surmast, narratiivide surmast, surma enda surmast jne. Tavakodanikku see ei puudutanud, sest jäi väljapoole tema eluringi. Aga nüüd on meie juures see tohutu võrdsustaja, millesarnast pole ajaloos varem olnud – www oma haarmete sotsiaalmeedia ja muuga –, ja seal põrkab ka tavainimene kokku tohutu suhtelisusega, mis johtub esmalt juba info meeletust ja nüristavast hulgast.

Riskin siinkohal ise slogan’iga lagedale tulla: «tõejärgsus» on igamehe postmodernism pluss IT-alane võimendus (kõlab natuke nagu Lenini «kommunism on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine»...).

Ja ikkagi – kas on mõtet appi karjuda? «Tõejärgsuseks» nimetatav ei vii rööpast mitmekülgse silmaringi ja seesmiselt tugeva selgrooga inimest. Küll aga võib see jahmatada neid, kel vastavad omadused ning kogemused puuduvad. Nemad ei oska allikatel vahet teha ega tea, kas uskuda «Encyclopedia Britannicat» või «Rabarberibulvarit». Analüüsivõime  ning ridade vahelt lugemise oskuse allakäik üksnes soodustavad seda.

Rumaluse pealetung

Kuidas siis olla? Vana tõde kõlanuks: targem peab rumalamat õpetama. Aga kes on tänapäeval targem? Kuidas saab keegi «olla targem», kui kõik vahed on ära nullitud, kui mees tänavalt on sama tark kui korüfee? Kui kodanikuõiguste ja sellest johtuvate eluvõimaluste põhimõtteline võrdsus samastatakse võimete võrdsusega? Kui «loovuse arendamist» ja «kunstnik olemist» peetakse tähtsamaks kui kunstniku professionaalsust? Kui sugu on konstrukt? Kui korralike laulutekstide eest võib saada Nobeli kirjanduspreemia (kas järgmisena saab kopiraiter?) jne. Nendes ja kümnetes teistes märkides avaldub tõeline tõejärgsus, aga see on ju teine teema.

Hardo Pajula on soovitanud «tõejärgsuse» asemel rääkida rumaluse pealetungist. Möönan, et rumalus võib tõepoolest tõusta tagajalgadele, aga praegu omistaksime rumalusele niimoodi ehk liiga aktiivset rolli. Pigem on tegemist rumaluse (täpsem oleks öelda teadmatuse, ajudes valitseva tohuvabohu) «ilmsiks tulekuga». Olen varemgi kirjutanud, et mis puutub nii-öelda inimloomust, siis on internet suurim silmade avaja ajaloos. Ühegi geniaalse kirjaniku sissevaated hingeellu, ükskõik kui põhjalikud füsioloogialabori uuringud, kuitahes üksikasjalikud arvamusküsitlused jne ei ole nii põhjalikult ja ehedalt demonstreerinud, mis tegelikult inimpeades peitub («mis loom inimene ikkagi on?»). Kogu sealne spekter – tähistaevast kloaagini – on kõikvõimalikes blogides, võrgustikes jm meie ees avali ja alasti. Seda osalt tänu sellele, et on «ületatud» varasem «eelarvamus», st et võhiklus, vaimne kobakäplus, saamatus jne on midagi varjamis- või häbenemisväärset (neid saab praegu serveerida värskuse, «karbist väljas» ning «sinitaeva» mõtlemisena). Nüüdsest peale pole enam kellelgi võimalust inimest demoniseerida ega idealiseerida.

Kas tõde huvitab tõesti?

Vaikimisi vist eeldatakse, et tõde huvitab inimesi. See on paraku liiga üldsõnaline. On tõdesid, milles keegi kunagi ei kavatsegi kahelda (täna on elektrikatkestus, bensiinihind tõuseb, Mart lajatas Martale sinika jms). Seevastu lähemast eluringist väljapoole jäävate asjaolude tõepärasus läheb tavakodanikule paljudel juhtudel samavõrd korda kui halli kassi käekäik. Mingem korraks kaasa luulelennuga: tõde tegevat vabaks. Jah, aga kas vabadust tahetakse? Kogemused alates Prantsuse revolutsioonist näitavad, et suurem hulk inimesi tahab ainult üht vabadust – vabadust vaesusest, alandusest ja viletsusest. (Kas siis, kui see on saavutatud, tahetakse juba ka «kõrgemaid» vabadusi? Just siin peitub üks – kuigi mitte ainus – progressisti ja konservatiivi eristajaid. Esimene usub, et jah, tahab, teine, et ega eriti ei taha.) Niisiis, kui inimesed tahtsid endisaegsetes revolutsioonides ja tänapäeva protestiaktsioonides väidetavalt «tõeriiki», siis tegelikult ajendas neid tahtmine koht kätte näidata neile, kelle pärast – nende meelest – oli ja on nende elu kehv, alandav ja vilets. Nii ka Eestis.

Kui öeldakse «tõejärgsus», siis kes räägib kelle nimel? Kas pole meil taas näide ühelt poolt sellest, kuidas inimestele «müüakse» vajadusi (nii nagu neile juba pikemat aega müüakse seda, et nad on kõik erakordsed isiksused, mingi ala tšempionid jne)? Turule on paisatud uus toode?

Tõde on loomult lahtine, avatud, ettearvamata. Ent tundub, et tänapäeval see ei sobi. Inimestel on tekkinud (loe: neist on tekitatud) kindel ettekujutus, missugune tõde peab olema. Tõde peab olema lühike ja «seksikas», mõnus mäluda ja hästi seeditav (à la «viis fakti, mida võiksid täna hommikul teada»). Pikk, keeruline ja iseäranis kibe tõde ei huvita. Jääb korrata, et järjest rohkem asju maailmas hakkab sarnanema moega, eile tõde, täna «tõejärgsus», homme... mõtleme midagi muud välja – et konveierit käigus hoida!

Mu käsitlus võib tunduda elitaristlik, aga uus aeg ongi karm. Siin jäävad ellu tugevamad, teised muutuvad peagi vaimseks süldiks. Ja uus eliit on avatud, sinna pääsemist ei kammitse seisuse, soo, rahvuse, varanduse ega muud piirangud. Tahad kuuluda eliiti, kelle jaoks tõde on järel – astu laivaan! (Tahaksin väga, et see «klubi» laieneks eesti rahva enamikule.) Muidugi ei piisa sellest, kui end lihtsalt eliidiks tituleerida (vikipeedias: «mina, tuntud eliidi liige»). Eliiti kuulumist peab tõestama. Tõejärgsuses?

Tagasi üles