Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Raul Rebane: Eesti on unistuste kriisis

23
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raul Rebane. | FOTO: Elmo Riig/Sakala.

Eesti on jõudnud viimase inimpõlve jooksul suurimasse kriisi, mis väljendub suurte unistuste ja eesmärkide puudumises, kirjutab strateegilise kommunikatsiooni ekspert Raul Rebane.

Ühed kõige kaunimad sõnad, mis kunagi tööst on kirjutatud, pärinevad Tammsaare «Tõe ja õiguse» esimesest osast.

«Kunagi polnud Andres oma tööst niisugust lõbu tundnud, kui ta tundis selle esimese põllukraavi kaevamisel ja esimeste kivide kokkukorjamisel oma põllult, ja vaevalt ta tunneb seda tulevikuski. Selles oli nagu mingisugune esimese armastuse õnnevärin ja joovastus, millest aimu on ainult sellel, kes seda ise millalgi on tundnud.

Kivi, mille põllult korjad või mööda lauda vankrile veeretad, polegi nagu kivi, ja muld, mille labidaga kaevad, polegi nagu harilik muld. Seda mulda ei kaeva keegi päeva ja aastapalgaga. See on sootuks isesugune muld ja need on hoopis erisugused kivid. Nad kolisevadki vankrilt langedes omapäraselt ja lepikki kajab nende kolinale päikeseveerul omapäraselt vastu.»

Nendes lausetes on koos eestluse olemus. Ühes lõigus on kraavikaevamine, esimene armastus ja nende vahel on võrdusmärk! Vaevalt et selline asi veel kuskil mujal võimalik oleks. Eesti elumõtte ilusasti ütlemine läbi töö andis Tammsaarele erakordse mõjuvõimu, see püsib tänaseni ja mõjutab meie elu.

Saime seda selgelt tunda Gerd Kanteri tiimi töös 2010. aasta sügisel kuni juulini 2011. Meie paberites on see aeg kirjas kui «Võitlus Tammsaare vastu». See oli aeg, kui Gerd Kanter oli maadlemas oma karjääri viimase viie aasta suurimate probleemidega ja mida ta siis lahendas omal kombel. Tammsaarelik talupoeglik jumal eesti inimese sees käsib häda tulles rohkem töötada, ja just seda Gerd tegi.

Mehed tema ümber tahtsid vastupidist, vähendada mahtu ja suurendada puhkust, aga Gerd ei olnud nõus. Suur töö oli ta teinud olümpiavõitjaks ja nüüd edu toonud mudelist loobuda tundus võimatu.

Ma sain temast muidugi hästi aru, sest kasvasin ise täpselt samade müütide sees kui tema. Kui mu agronoomist isa tahtis kellegi kohta head öelda, siis parim, mida ta ütles, oli «hea tööinimene». Ka Gerdi isa on täpselt samasugune.

Aga ega nad seda ise välja ei mõelnud. Tööaplus kui ravim mure vastu on esivanemate sadade aastate kogemus. Geniaalne Tammsaare pani selle lihtsalt ilusasti sõnadesse. Need sõnad muutusid kõikide juhendavaks looks, ehk ideoloogiaks. Ja see juhib meie valikuid, kes mõjutab valikuid, sellel on võim.

Ja siis me kogesime, et surnud kirjanikul on Gerdi üle palju rohkem võimu kui mitmel elusal mehel.

Aga Tammsaare pole üksi. Eesti üks olulisemaid alustekste on Lutsu «Suvi», kus Toots ei saa Teelet kuidagi endale, aga kui ta kõvasti tööle hakkab, tuleb tüdruk ise. Ka see on tugev juhendav kujund.

Kui ajaloost antud tööjanule lisandub vabadus, siis on see võimas stiimul arengule. 1938. aastaks oli Eestis veel 110 000 talu ja sisemajanduse kogutoodang inimese kohta Euroopa üheteistkümnes, kirjutab «Economic History of Modern Europe». See on eespool Soomet, Austriat, Itaaliat, Tšehhoslovakkiat, Iirimaad, Kreekat ja Hispaaniat. Ainuke hingekriipiv fakt ilusa statistika juures oli see, et Läti oli kümnes, meist kübeke eespool.

Sadade aastate jooksul välja kujunenud töötahet saab selle kõige põhjal kindlasti nimetada rahvuslikuks strateegiliseks narratiiviks, kui nüüdisaja infosõdadest pärit terminit tarvitada.

Siis tuli okupatsioon ja lõpetas majandusedu ära, üritas muuta ka inimest, aga lõpuni ei õnnestunud. Tammsaare oli tugevam kui nõukogude võim. Korrast hoolimata vanad usud ja harjumised suuresti püsisid. Minu meelest ehitati Vene ajal kuulus Eesti põllumajandus üles tolleaegsete kolhoosinaiste kätega, sest mehi ju suurt polnud – kes jäi sõtta, kelle tervise murdis laager, kellel viin.

Mäletan lapsepõlvest neid naisi: nad olid inim-töömasinad, töö oli kõikide tegevuste algus ja lõpp. «Sõnnikukoormaga põllule, kivikoormaga tagasi» oli ka siis vägagi elus, hoolimata korrast. Oli loomulikult ka suhtumist, et «Mõisa köis, las lohiseb», aga see ei olnud valdav.

90 aastate alguses oli mure, et äkki see töötegemise komme on sotsialismi sisse kadunud. Ei olnud, Tammsaare oli endiselt elus. Vabadus kasvatas tiivad ja soov oma elu parandada muutus suureks stiimuliks. Ja ei olnud neil noortel häda midagi, nad töötasid sama innuga nagu nende esivanemad sadu aastaid tagasi, ainult tegid midagi muud. Suuresti oleme selles olukorras ka praegu, aga teatud muudatustega.

Suurele töönarratiivile näen praegu siiski kahte ohtu.

Minu meelest on hakanud levima seisukoht, et töö peaks olema lõbus, huvitav, lihtne, mänguline ja pingutamine kahjustab tervist ja psüühikat. Selle, kergema elu mõtte võtab kokku nali, mis jälle on seotud Tammsaarega.

50 aastat tagasi küsiti lapse käest «Tõe ja õiguse» sisu ja ülesehitust. 30 aastat tagasi küsiti, millal Tammsaare sündis ja suri. Praegu öeldakse, et vali tekstist välja sulle meeldiv sõna ja tõmba kriips alla. Ja siis ei maksa imestada tõestisündinud loo üle ühes Tallinna koolis, kus kümnenda klassi poiss palus emal raamatukogust tuua Puškini teose, selle «Jevgeni Ossinovski».

Oht on aga selles, et mittepingutamise ideoloogia valmistab inimesi ette elamiseks, aga mitte saavutuseks. Ja ei ole mingi juhus, et viimane individuaalala olümpiavõitja, kes on pärit Tallinnast, suri hiljuti. Ta nimi on Ants Antson ja ta võitis aastal 1964. Seejuures ei kahtle ju keegi, et Tallinnas on olemas kõik tingimused, saalid, sussid, treenerid ja rahad. Aga võitjat ei tule. Sama lugu on muide meie põhjamaa naabritega, isegi veel värvikam. Võitjad tulevad sealt, kus lapsest saadik ollakse harjunud raskuste ja pingutamisega.

Saab ju vaielda, et nüüd on maailm muutunud. Et vanasti tõid leiva lauale käed, nüüd leiva lauale ja või leiva peale pea. Ja et see on hoopis midagi muud. Ei usu, ega laisk pea ka suurem asi väärtus pole ja ega ta ka üksi ei tööta.

Siit teise probleemi juurde. Selle juhatab hästi sisse Jaak Aaviksoo hiljuti ilmunud väga hea loo pealkiri «Tee tööd ja näe vaeva. Aga kui ei taha…».

Ma teen selle natukene ringi. «Töö ja vaev aitavad täita unistusi. Aga kui unistusi ei ole?»

Minu meelest oleme me just sisse minemas taasiseseisvunud ajaloo suurimasse ja kõige keerulisemasse kriisi. Kaugemalt vaadates on kõik senised kriisid olnud majanduskriisid ja need on olnud suures plaanis üsna lihtsad lahendada.

Praegu on asi hullem. Meil on unistuste kriis.

Tänane edu on eilne visioon, ütleb Carlotta Perez. Homne edu on seega tänane unistus, aga mis see on? Töö ei ole ju nähtus omaette, töö on ainult vahend unistuse teostamiseks, ja ei ta kao kuskile, kui on unistus. Seesama Andres ei ostnud Vargamäed ju sellisena, nagu ta on, vaid sellisena, milliseks ta oma tööga selle muudab. Ta laste tulevik oli tema unistus ja selle nimel tegi ta tööd.

Aga nüüd? Mis on praegune suur eesmärk, praegune unistus? Julgen küll arvata, et kokkuleppelist Eesti tuleviku lugu praegu avalikus tajus ei ole.

Seni on olnud. Meid on vähemalt 30 aastat juhtinud suured mõtted, ja on juhtinud vägevalt. Et saada vabaks, et saada turvaliseks ja et saada suuremaks, nagu oma elutöö sõnastas nüüdseks hästi äranülitud Ilves. Ja kõik on õnnestunud. Ja selle nimel on palju tööd tehtud, tehtud ühiselt ja niimoodi, et võib väga uhke olla.

Aga kui idealistlikku unistust ei ole? Päris tühjaks ka see põld ei jää, siis tulevad unistuste asemel muud eesmärgid. Siis tulevad erakonnad ja lubavad 500 eurot, viie jõukama hulka pääsemist, kahekordset pensioni või 75%-le raha juurde. Need on taktikalised lubadused ja altkäemaks häälte eest, mida paljud ka vastu võtavad. Seega, erakondlik Tammsaare suure loona ei õnnestu, ei ole õnnestunud varem, ei õnnestu ka praegu.

Lisaks on ka siin teoreetiline kala sees, sest rahvuslikud strateegilised eesmärgid ei saa kunagi olla sõnastatud materiaalsena, vaid need saavad olla alati ainult idealistlikud.

Aga miks me toriseme erakondade kallal, vaatame iseennast ja seda, kui suurelt me praegu oleme võimelised mõtlema. Ka väga kõrgelt lennata ei tahaks… Täna, 50 aastat pärast seda, kui 350 kilomeetrit tunnis sõitev Shinkansen tegi Jaapani neli korda väiksemaks, arutame me, et äkki 160 on liiga kiire ja 120 on paras. Kui me ise nii jätkame, siis ka 15 aasta pärast, Eesti 40. sünnipäeval kakleme, et kas miljonipeldik oli liiga kallis ja äkki oleks Mäo ristmiku saanud ehitada odavamalt. Sest need on ilmselt ka siis kaasaja ajaloo kõige enam tähelepanu saavad rahvuslikud infrastruktuuriprojektid. Sest me ise tahame nii. Piinlik küll, aga tahame.

Hiina vanasõna ütleb, et kes ajab taga põtru, ei näe mägesid, kes ajab taga raha, ei näe inimesi. Inimese idealistlik olemus ja saavutussuundumus on praegu tagaplaanil, sest me loeme koos meediaga innustunult teiste raha ja kahtlustame, et äkki nad on kaabakad. Loeme aga seepärast, et see on lihtne ja arusaadav, võrreldamatult keerulisem on hinnata unistuse väärtust. Pole näinud, ei usu, ütleb enamik ja sinna ta jääb.

Hetkel on tõesti segadus. Keegi tahab kiiresti soometuda, lootuses, et äkki hakkaks nafta uuesti liikuma, keegi tahab üle-eestilist metsa, keegi elupõlist vene kooli, keegi usub, et «ainult parsil sünnib luule, ainult vommil sünnib suur idee», nagu ütles Sander «Pisuhännas». On IT-idealiste, pagulastevastaseid, tublisid kodanikuühenduste eestvedajaid, populiste, homosõdureid, kommijaid, trolle, e-hääletuse vihkajaid, välismaale pagejaid, kasulikke idioote, kaunishingi, ja igaüks jookseb oma suunas, aga see-eest kiiresti. Ja valimised on tulemas.

Aga muidugi on olemas võimalus, et mingit suurt unistust polegi vaja, et olemegi jõudnud fukujamalikku unistusajaloo lõppu. Piisab, kui jälgida, et kõht oleks täis, tuba soe, kuskilt ei valutaks ja kellegagi ei oleks tülis. Äkki piisabki.

Minu arvates siiski mitte, ja seepärast tulebki Tammsaare appi võtta. Üksikisikutele võib sellest neljast punktist olla küll, rahvana ei ole. Ainult suured unistused panevad ühiselt töötama ebanormaalse pinge ja motivatsiooniga, ja kui see kaob, siis kaob aja jooksul ka muu. Kui tööd analüüsida läbi unistuse, siis jõuame ootamatu järelduseni, et näiteks orjus ja okupatsioon on samad asjad, mõlemad tähendavad töötamist kellegi teise unistuse nimel. Kes ehitab vaaraole püramiidi, kes Moskva nomenklatuurile datšat.

Aga üks küsimus jäi õhku, kuidas Kanteri tiimi võitlus Tammsaare vastu lõppes. Hästi lõppes. 2011 juulis Gerd muutis oma treeningut ja järgnes väga tore aeg, mis on tänaseni tootnud kuus (!) tiitlivõistluste medalit, ka pronksi Londonist. Õppisime kõik koos, et ei piisa sellest, kui teed seda, mida teised, ainult natukene rohkem ja natukene paremini, tuleb teha midagi uut ja teistmoodi. Ja see ei olnud enam võitlus Tammsaare vastu, vaid koos Tammsaarega – muutusid tegevused, mahud ja mastaabid, aga põhiline jäi samaks. Ja on tänaseni – «Suurt edu toob ainult suur unistus koos suure tööga».

Tagasi üles