Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Katre Koppel: kuidas ennetada arstikülastusel tekkida võivaid kultuurikonflikte?

20
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Katre Koppel | FOTO: Erakogu

Kultuurikonfliktide ennetamiseks raviasutustes tasuks peale tervishoiutöötajate kultuurilise kompetentsi laiendamise kaasata ka kultuuride ja religioonide spetsialiste, kirjutab Rakendusliku Antropoloogia Keskuse antropoloog Katre Koppel.

Mõni aeg tagasi saime meediast lugeda, et Tartu Ülikooli meestekliinikus tekkis probleem teise kultuurilise taustaga patsiendiga. Meestearst Margus Punab kirjutas sellest oma Facebookis ning kirjeldas olukorda multikultuursuse konfliktina. Teisest komberuumist pärit meespatsiendile ei sobinud naissoost meditsiinitöötaja välimus, riietus ega käitumine.

Doktor Punabi postitusele reageerisid Facebookis Salliva Eesti liikumise eestvedajad, kes leidsid, et mees on käitunud arsti eetikakoodeksit silmas pidades ebaprofessionaalselt. Nende meelest andis Punabi postitus hoogu rassistlikele kommentaaridele meedias ning võimendades eelarvamusi ja vihkamist teistest kultuuridest pärit inimeste suhtes.

Sotsiaalmeediast alguse saanud veidi segasevõitu ja olukorra tegelikke tagamaid mitte avav sõnavõtt kujunes omamoodi uudislooks. Postitus rändas Facebookist kopeeritud kujul edasi mitmetesse uudisteportaalidesse nagu Delfi, Postimees Tervis, Uued Uudised ja Õhtuleht jne.

Lugedes selle teema uudislugude kommentaare, tuleb selgelt esile, mille pärast Salliva Eesti liikumise eestvedajad muret tundsid. Märgataval hulgal on kommentaare stiilis «kui ei meeldi, mine ära». Taoliste «multikulti» postituste tegemine annab tõepoolest jõudu vihale ja taastoodab stereotüüpe.

Samas mõistan, et arstiabi on võimatu pakkuda konfliktses olukorras ning ükski meditsiinitöötaja ei tohi kannatada vaimse ega füüsilise vägivalla all. Jätan siinkohal kõrvale konkreetse juhtumi detailid, sest see, mis kliinikus täpselt toimus, on teada vaid asjaosalistele. Keskendun pigem sellele, mida on meil õppida ja millele tuleb tulevikku silmas pidades veelgi enam tähelepanu pöörata.

Meditsiinitöötajate kultuurilise kompetentsi laiendamine

Kultuurist ja religioonist tekkivad erimeelsused ei ole midagi uut ning sellega tuleb paratamatult kokku puutuda ka meditsiinitöötajatel. Ideaalne oleks olukord, kus probleemid lahendatakse konstruktiivselt raviasutuse seinte vahel. Mujal maailmas on rakendatud mitmesugust praktikat taoliste erimeelsuste ennetamiseks ja nendega toimetulekuks.

Näiteks on Euroopa ning Ameerika ülikoolide arsti- ja õendusõppe programmidesse lisatud õppeaineid, mis tõstavad meditsiinitöötajate kultuurilist kompetentsi. Kultuurilise kompetentsi tõstmine tähendab, et meditsiinitöötajale antakse teadmised ja oskused, kuidas töötada kultuuriliselt mitmekesises keskkonnas.

Üks hea eeskuju on Giesseni Ülikool Saksamaal, kus 2003. aastast alates on meditsiinitudengite õpetamisel kasutatud antropoloogiast tuntud etnograafilist lähenemist.

Kuidas sellest aru saada?

Kursuse raames analüüsivad tudengid haiglas või kliinikus ette tulevaid päriselulisi sotsiaalseid olukordi patsientide vaatenurgast lähtuvalt. Lisaks pööravad tudengid tähelepanu eneseanalüüsile ja õpivad märkama, kuidas näiteks nende enda eelarvamused ja nn kultuuriline taak mõjutab suhtumist patsienti.

Sedaviisi kultuurilise kompetentsi tõstmine aitab mõista, kuidas nii võõrapärasest kui ka kodumaisest kultuurist tulenevad arusaamad ja väärtushinnangud mõjutavad patsiendi ja meditsiinitöötaja vahelist suhtlust.

Parema arstiabi pakkumiseks erinevatele etnilistele ja sotsiaalsetele gruppidele ning tervisealase teadmise edendamiseks algatati 2002. aastal 12 Euroopa riigis pilootprojekt Migrant-Friendly Hospitals (tõlkes migrandisõbralik haigla). 15 aasta jooksul on jätkunud projektid, mille eesmärgiks on panustada patsiendisõbralikku ja kultuuriliselt kompetentsesse tervishoidu.

Tavaliselt selgitatakse projektide käigus välja, millised on meditsiinitöötajate ja mõnda konkreetsesse kogukonda kuuluvate patsiendite vajadused ning mida teha selleks, et neid vajadusi täita.

Näiteks rõhutatakse tõlketeenuse rakendamist või tervisealase informatsiooni kohandamist vastavalt patsiendi kultuurilisele taustale, kui patsient vajab abi informatsioonis orienteerumisel või teenuste kasutamisel.

Tervishoiutöötajate koolitamine kultuuridevahelises kommunikatsioonis aga aitab personalil paremini mõista patsientide tervisealaseid tõekspidamisi ja annab vajalikud tööriistad suhtlemiseks.

Spetsialistid haiglate juures

Viimaks, nii Euroopas kui ka Ameerikas tegutsevad haiglate ja kliinikute juures inimesed, kelle poole pöördutakse nõu saamiseks spetsiifiliselt kultuurist, religioonist, rahvusest, aga ka patsiendi perekondlikest põhjustest tulenevate küsimuste korral.

Elisabethi-nimeline haigla Austrias on nõuandjatena kasutanud antropolooge. Antropoloogi roll on näiteks aidata selgitada tervishoiupersonalile, milliseid religioosseid reegleid tuleb täita džainistil, sikhil või moslemil või miks teisest kultuuriruumist patsient nõuab esmapilgul igasuguse loogilise põhjuseta teatud meditsiiniliste protseduuride tegemist. Teades vastuseid neile küsimustele, on omakorda lihtsam patsientidele selgitada teatud raviprotseduuride sisu, nende vajalikkust või ebavajalikkust.

Välismaa näidete varal ei taha ma väita, et peaksime Eestis rakendama täpselt samasugust praktikat kultuurilise mitmekesisuse teadvustamisel ja ühiskondlike muutustega toimetulekul. Pigem tuleks meil lähtuda kohalikest eripäradest, kuid sealjuures pidada silmas globaalseid trende.

Näiteks on ühtviisi oluline, et tulevased ja praktiseerivad tervishoiutöötajad oskaksid hinnata migratsiooni mõjusid üldiselt ning samas tunneksid nad kohaliku elanikkonna kultuuritausta, elutingimusi ja vajadusi.

On äärmiselt tervitatav, et nii Eesti Õdede Liit kui ka Tartu Tervishoiu Kõrgkool tajuvad üha enam multikultuurilise teadlikkuse tõstmise vajadust.

Samas leian, et tervishoiutöötajate koolitamisel ning tervikuna tervishoiu kultuurilise kompetentsi laiendamisel tuleks senisest enam kasutada ka humanitaarteadlasi, kes iga päev analüüsivad eri kultuure ja religioone.


Katre Koppel on Rakendusliku Antropoloogia Keskuses meditsiinivaldkonna uuringutega tegelev antropoloog ning TÜ folkloristika doktorant.

Tagasi üles