Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jevgeni Krištafovitš: Vabaerakond mängis avansi maha ja edutas krahv Draculat

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jevgeni Kristafovitš | FOTO: Erakogu

Vabaerakond sai valijatelt suure avansi, kuid pole suutnud midagi asjalikku korda saata. Artur Talviku nimetamine riigikogu korruptsioonivastase erikomisjoni juhiks oli sama tark otsus, kui näiteks panna krahv Dracula verekeskuse direktoriks, kirjutab Vabaerakonna esimeheks kandideeriv Jevgeni Krištafovitš.

Vabaerakond – Eesti kõige noorem erakond – tuli poliitikasse suurte muudatuslubaduste saatel anda riik rahvale tagasi ja taastada usaldus poliitika kui ühiskonnaelu korrastava avaliku tegevuse vastu. Vandusime, et piirame erakondade riigitoetust, lahutame võimu erakondade tagatubadest ja loobume katuserahast.

Erakonna viimase kolme tegevusaasta jooksul meil suuremaid poliitilisi saavutusi kahjuks ette näidata ei ole. Valijate väga suure avansina komplekteerisime riigikogus kaheksa saadikukohta, aga see on ka ainuke suur samm, mille astusime.

Kõik erakondade reitingud pärast riigikogu valimisi, mis näitavad aeglast, aga järjekindlat Vabaerakonna toetuse langust, kinnitavad, et see esialgne valijate antud avanss sai meil juba otsa. Midagi asjalikku pole me sellega seni teha suutnud.

Udune ja elukauge programm

Riigikokku valitud erakonna esindajad ütlevad kasina tulemuse õigustamiseks, et istuvad opositsioonis. Kutsusid küll meid valitsusse nii reformierakondlased kui ka keskerakondlased, kuid nii esimesed kui ka teised pidid lõpuks läbirääkimistest loobuma, sest Vabaerakonna saadikurühm ei garanteeri häälte pidavust ning programm ja sellega seotud nõudmised olid üpris udused ja elukauged. Nagu ütles üks erakonna naljahammas Harjumaalt: oleme ometi kõige rohkem valitsusest välja jäetud erakond!

Koalitsiooni Keskerakonnaga tahtsid mõned meie saadikud samas kohe väga moodustada. Artur Talvik, kes pidi saama selles valitsuses siseministriks, kaitses kõigest väest Keskerakonna koostöölepet Ühtse Venemaaga, ja kordas väsimatult, et see ei ole mingi takistus Vabaerakonnale koalitsiooni minekul. See avaldus omakorda vihastas mind ja veel väga paljusid erakonna liikmeid, ja ma alustasin ettenägelikult allkirjade kogumist erakorralise üldkogu kokku kutsumiseks, et takistada koduerakonna liitu Vladimir Putini taskuparteiga.

Õnneks jäi erakonnasisene kriis toona olemata, sest läbi aegade kõige populistlikum koalitsioon otsustas ise, et tugevdust Vabaerakonna näol ta ei vaja. Ja minu kogutud allkirjad jäid lauasahtlisse. Pean seda oma poliitiliseks võiduks.

Olen veendunud, et ka opositsioonis olles on võimalik teostada oma programmi ja täita valijale antud lubadusi, kui püsida oma väärtusruumis ja tegutseda järjekindlalt. Sest just meie erakonna kätes on korruptsioonivastase erikomisjoni juhi koht, mis on ühtlasi väga mugav, sest võimaldab palju eetriaega valitsuskoormust kandvate erakondade kirumiseks.

Väärtused peenrahaks

Aga kahjuks läks kogu paatos teiste erakondade kuritarvitamiste paljastamisel üleöö luhta, sest Vabaerakonna fraktsioon võttis katuseraha, mida nad ise veel aasta tagasi nimetasid altkäemaksuks ja poliitilise korruptsiooni ehenäiteks.

Kui ma juhtisin sellele tähelepanu, nimetas Talvik mind Postimehele antud kommentaaris koguni Reformierakonna spiooniks ja nõudis minu väljaviskamist Vabaerakonnast. Selleks küll jõudu polnud, aga katuseraha jagamisest tema loobunud ei ole ning keeldub ka täna seda praktikat hukka mõistmast, viidates sellele, et kõik teised erakonnad teevad sama. Leian, et selliste väärtushinnangutega inimene korruptsioonivastase erikomisjoni juhiks nimetamine oli sama tark otsus, kui näiteks panna krahv Dracula verekeskuse direktoriks.

Ilmselge on, et lõpmatuseni see olukord venida ei saa ning kui seda käitumisviisi mitte muuta, saabub varem või hiljem aeg, mil Vabaerakonna reiting kukub alla valimiskünnise. Minu ülesanne on teha nii, et seda ei juhtuks. Me peame praegu erakonna päästma.

See kohustus ei ole meil ainult erakonnaliikmete ees, vaid eelkõige nende ees, kes usaldasid meie eesmärke ja toetasid meie kandidaate. Sest kui me anname alla ja muutume tavaliseks kartellierakonnaks ega arene edasi, pole meil enam toetust kuskilt loota. Ja sellega kahjustame jälle kõikide poliitiliste uustulnukate mainet, jättes valijale järjekordse Res Publica valusa kogemuse.

Mina usun, et Vabaerakonna liikmed on võimelised enamaks.

Tagasi üles