Kristen Michal: Vastandumisest. Valikutest. Vabadusest

Kristen Michal. Foto: Margus Ansu

Sada päeva Jüri Ratase valitsust on näidanud, kuidas meid juhitakse suitsunurgast keeldude ja käskudega, meile öeldakse ülalt ette, kuidas on õige, kirjutab riigikogu liige Kristen Michal (Reformierakond).

Kui head inimesed ei tee midagi, saavad juhtuda halvad asjad.

Edmund Burke, vabas vormis

Oktoobris sündis uus valitsus. Valitsusel nimesid mitu: suitsunurgavalitsus, vasakvalitsus, seisakumurdjad. Viimast kasutavad suitsunurga omad ise. Häbelikult. Nimest olenemata, kahtlust ei ole, valitsuste vahetumine on demokraatia oluline osis. Vahetuvad vaated ja vahetuvad rollid. Pööre käis, nagu Eestis kombeks, vaikse nohinaga. Umbusaldus vanale, lilled, usaldus uuele, lilled ja argipäev. Ei pekstud segi aknaid ega süüdatud autosid. Muutus on fakt. Ka alternatiivsete faktide ajastul.

Uue tulekul, kutsume seda siis eostamiskoha järgi suitsunurgavalitsuseks, lausus värske opositsioon, et muret teevad mõtted keele-, haridus- ja kodakondsuspoliitika muutustest. Kulmu kortsu võtsid sõnumid astmelisest tõusvalt, inimeste ettevõtlikkust pärssivast maksustamisest. Mis tegelikult ei ole kuskil maailmas pikaajaliselt õnne toonud. Teadmine ei takista tublidel vasakpoolsetel seda igal võimalusel kõikide murede lahendusena pakkumast. Alternatiivsed teadmised.

Saage üle. Peenelt soovitati. Siis räägiti veel seisakust. Nuruti aplausi, et suurima mandaadiga erakond seljatati. Valimistel jah mitte, kuid suitsunurgas siiski! Nagu anekdoodis, kuidas suitsumehed tulid jooksuvõistluselt medalitega. Kelle omad riietusruumist kaasa võetud said, ei tea, aga medal on ju medal. 

Aplaus tuli. Nii kehva etendust Eestis veel pole olnud, et korra ka ei plaksutataks. Aplodeerijad räägivad, et valimistel saadud mandaat pole pooltki see, loeb, mida rahvas tegelikult tahab. Nemad teavad, mis see on, mida tegelikult tahetakse.

Lihtne. Lõpuks keegi, kes teab, mis on tegelikult. Ebakindlal ajastul, pimedate kuningriigis. Meil on vedanud. Ovatsioonid ja vasakule ära.

Ajaloost, valimistel küsitud parempoolsest ja rahvuslikust mandaadist, Eesti liitlastest ja naabritest siiski ehk üle ei pea saama? Demokraatia põhimõtetest? Ehk kui valitsusel on õigus poliitikat pakkuda, siis opositsioonil on õigus seda arvustada. Ei vääriks mainimistki, niivõrd triviaalne on teadmine. Liig tihti kuuleb siiski kommentaari, milline vastandumine sobib ja milline mitte.

«Hei, teie seal opositsioonis, seda rahvuslikku ja parempoolset juttu, fui, oleme ju mitu korda juba kuulnud, tooge midagi uut ja huvitavat! Pakkuge valitsus üle! Tehke vigurit!» Saaks siis sama soojaga juba sellest mõttelaiskusest ka üle?

Kangekaelsena, kael on ka tegelikult viimasel ajal kange, räägiks Eestile põhimõtteliselt olulisest. Peaminister on kodakondsuspoliitikas lauale toonud nullvariandi. Vene valijate hulgas on Keskerakonna toetus 70–80 protsenti ja eestikeelsete valijate hulgas 10–20 vahel. Eesti valijaskonnas laieneb Keskerakond SDE arvelt. Vastupidist, suurendada vene valijate hulka, proovib teha SDE.

Peaministri teatega – oleme valmis nullkodakondsuseks – anti vene valijatele tugev sõnum, et pool on valitud. Keskerakonna esimehe rollis olevale valitsusjuhile on venekeelse valija heaolu nimel pingutamine tegelikult ainus viis hoida erakonda ühtsena ja koos valijatega. Ning katse kontrollida jõulist Yana Toomi. Kes teab, ehk isegi teda (Põhja-) Tallinna asemel Narva suunata.

Eesti Vabariigi jaoks tähendaks kodakondsuspoliitika aluste muutmine aga palju. Keskerakonna ja SDE elektoraadi laiendamise katse annab sõnumi: Eestis polegi tegelikult vaja eesti keelt õppida. Need tublid inimesed, kes pingutasid, tegid keele selgeks, ning eksami, neile antakse tagantjärele sõnum, et asjata. Lojaalsus riigile, põhiseaduse tundmine, tühja sest, piisab siin elamisest. Milline tervemõistuslik inimene mõtleks, et riigis, kus soovib kodanik olla, ei pea riigikeelt oskama? Miks siis mõtleb keegi Eesti valitsuses nii?

Teine konkreetne plaan – hariduses eestikeelses õppes vene koolides järeleandmiste tegemine Tallinnas ja Narvas. Tallinna hariduse abilinnapea Mihhail Kõlvart ja haridusminister Mailis Reps teatasid must valgel Keskerakonna ja maksumaksja ühises trükises Pealinn, et erandeid küsitakse ning erandid tulevad. Olla koalitsioonis põhimõtteliselt kokku lepitud.

Miks ometi, küsisin juba varem peaminister Jüri Rataselt. Vastust ei saanudki. Jüri sümpaatse inimesena rääkis, et asi peab paindlikum olema, siis saab rohkem ja parema tulemuse. No kes selle vastu on? Toetame. Milleks siiski järeleandmised, kui eesmärk on rohkem õpetada? Vastust ei tule. Sest eesmärk on märk. Märk muutustest Eesti haridus-, keele- ja kodakondsuspoliitikas.

Laual on ka positiivne pakkumine. Et vastandusest üle saaks – Eestis on üks koolisüsteem. Eesti keeles. Ja mida varem eesti keele õppimine algab ning mida kvaliteetsem on, seda kiiremini see mäng noorte tulevikuga kaob. Ehk tasuks kaalumist? Alustame lasteaiast eesti keelega?

Majandusvaldkonnas pole asi roosilisem. Võime endale IRLi kombel korrata, et 6000 astmega maks ei ole astmeline maks. Võime öelda, et vasak on uus parem. Et suurem ümberjagamine loob uut rikkust. Ja ettevõtluse innu mahavõtmine toob uue kasvu.

Olen konkreetne. Samal ajal kui majanduseksperdid kirjeldavad, et inimesed on väga aktiivsed investeerima kinnisvarasse, et seda üürile anda, tegutseb valitsuses keegi raugematu innuga, et teha seda maksumaksja raha eest. Arvake ära kes? Arvasite ära, pakun – ettevõtmiste minister Urve Palo ütleb uudistes, et jah, Tallinnasse ja Tartusse võivad ka tulla riiklikud üürikorterid. Kas turutõrget on? Ei ole, isegi Urve Palo arvates.

Aga raha on. Raha ju on! Maksumaksja oma – esimesel aastal 2,5 miljonit ja edasi 20 miljonit. Isegi Daniil Harmsi nali lõikas vähem kui see, mida valitsus teeb.

Majandusvaldkonnas ja laiemalt ühiskonnas on valitsusega kujunemas hoiak – sulle öeldakse, mis on õige. Õlu peaks olema kallim, limps ka. Jooge viina.

Kevad tuleb seekord teisiti, tuleb ka plaan, kuidas autodelt raha korjata. Tuleb pangamaks. Seda aitab tasuda iga inimene, kes panga teenuseid kasutab. Uus maks võib siit Vilniusesse peletada Swedbanki või SEBga võrreldava uue panga, mille peakontor oli plaanitud Tallinna. Sellise peakontori Vilniusesse minek tähendaks kõrgepalgaliste töökohtade, mida ju tahame, liikumist teise riiki. Ja igale pensionärile, nagu tulevasele, sõnumit laekumata sotsiaalmaksust, mis kõrgema palga pealt arvestatav. Toome viina? Saame üle?

Pensionisüsteemi lõhkumine? Tööpanus ei loe? Tasuta transport – tasuta kellele? Selle maksavad kinni, kes – soomlased? Hiinlased? Ei, ikka meie ise maksame. Rahas. Eraturgu moonutades. Pealegi isegi mõnele keskerakondliku taustaga transpordiettevõttele, nagu uudistest näha.

Või värske valitsuse plaan, et inimesed vestides, munitsipaalametnikud, vahistavad edaspidi inimesi kuni 48 tunniks? Selle asemel et anda politseile politsei töö tegemiseks raha, jagame töö laiali vahistamises kätt proovida soovivatele? Proovime? 

Vabandust, aga millise koha peal on vastuolek sellele jamale mittevajalik? Parlamendiliikmele isegi mitte lausa kohustus?

Kas siis peaks vaikima, kui Eesti Vabariigi riigikogu rahanduskomisjoni esimees, keskerakondlane Mihhail Stalnuhhin ütleb pressiteates, et «riigimehelikkus seisneb selles, et tunnistada oma vigu ning tõdeda, et pahatihti teiste riikide ja rahvaste, näiteks Ukraina, huvid on meie jaoks tähtsamad kui meie ettevõtete ja maameeste huvid».

Millist viga peaksime tunnistama? Et oleme riigi ja rahvana otsustanud, et vabadus kallis? Teiste, nagu meie. Arvestus väärtuspõhiselt, mitte kassapõhiselt.

Vabadus ja iseolemine ongi kallis. Väikses riigis kallimgi. Vabaduse puudumist märkad siis, kui sellega on kehvasti. Juba praegu on õhus märgid, mis näitavad, et idanaabril on head ajad Euroopa killustamises ja senise julgeolekustruktuuri kahtluse alla seadmises. Kui keegi kujutab ette, et idanaabri teenistuses on koledate, halvastiistuvate ülikondadega tegelased, koomilised käpardid, siis ta eksib. Ajalugu ja põlvkondadevahetus ütleb ühte: meie naaber on tõsine, ja teda tuleb tõsiselt võtta. Nagu oma vabadust.

Michel Houellebecqil on värske raamat «Alistumine». Valitsuse ideoloogid võiks seda sirvida. On muidugi oht, et mõni saab ideid uuteks keeldudeks. Eriti, kui värske on idee, et munitsipaalametnikud, vaprad rohelises, võiks inimesi vahistada 48 tunniks.

Seniks pühendan selle loo kõigile, kes tahavad luua pilti, nagu oleks valitsuserakondadest tulvavale vastu seismises midagi kunstlikku või kibedat. Hoopis kahjulike rumaluste esitluse ja vaba riigi erosiooni vaikides pealt vaatamine oleks vale ja kunstlik. Palgaraha, parempoolsele rahvuslikule programmile saadud mandaadi väärkasutus. Halbade asjade juhtumiseks piisab, kui head inimesed ei tee midagi.

Lõpetuseks väike viktoriin. Meil tundub üle aastate esimest korda olema valitsus, kelle puhul saab küsida, kas on sisemine konkurents Moskvasse 9. mai paraadile sõitmiseks. Siit ka suure ringi küsimus: kes nelgid võtab? Viina kohta teame, kes ei võta.