Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahto Lobjakas: tuleb loota, et Trumpi-skandaali pole segatud Eesti Teabeamet

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ahto Lobjakas | FOTO: Eero Vabamägi

Eilsel USA uue presidendi Donald Trumpi pressikonverentsil selgus taas, et me ei tea temast õieti midagi. Peame lootma, et samal päeval laineid löönud väidetav luureinfo ei seo meid tema kaaskondlaste järel luuramisega, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Donald Trump jääb pärast oma esimest valimisjärgset pressikonverentsi mõistatuseks. Kui lisada eilne info olemasolevale, on ühtmoodi võimalik nii see, et suhetes Venemaaga võtab uus administratsioon omaks endise NATO Euroopa ülemjuhataja Philip Breedlove’i stiilis sõjaka liini (kuna Obama oli «nõrk», armastab ka Trump öelda), kui seegi, et tuleb mingi uut tüüpi Jalta-maailmakorralduse diil Vladimir Putiniga.

Eilne pressikonverents süvendas Trumpi paradoksi: kunagi varem pole presidendiks saanud nii tuntud mees, kelle plaanide kohta teataks nii vähe. See ei puuduta ainult Venemaad, vaid ka majandust (Trumpi üldsõnaline šokiprotektsionismi ja New Deali tüüpi riigi sekkumise vorm paneb asjatundjad käsi laiutama) ja Hiinat (kellega Trump näib olevat valmis kaubandustüli pärast poliitiliselt nugadele minema) või ülejäänud maailma (millest Trump räägib käegalöövalt distantsilt).

Eestile kõige olulisemal, Venemaa teemal on mingigi info saamine Trumpilt seni olnud nagu hamba väljatõmbamine, nagu öeldakse inglise keeles. Ei ole teist valdkonda, kus Trump oleks vastamata jätnud nii palju küsimusi, rohkem keerutanud ja juttu mujale viinud. Mida me eile saime, oli mokaotsast tunnistamine, et Venemaa võis olla demokraatide serveritesse häkkimise taga (aga demokraadid ise jätsid ukse lahti ja võimalikke häkkijaid on teisigi – nii trumpilik lähenemine).

Teadmata suhted Putiniga

Millised on Trumpi suhted Putiniga, keda ta on seni järjekindlalt ülistanud ning kes eile lekitud kummalisevõitu pool-luureraporti järgi võib olla tema tegelik isand?

Trumpi selgeim vastus: «Kui Putinile meeldib Trump, siis võtkem seda boonuse, mitte nõrkusena. Meie suhted Venemaaga on olnud hirmus halvad, aga Venemaast võiks olla suur abi võitluses ISISega, mille lõi Obama regioonist välja tõmbudes.»

Veel: «Ma ei tea, kas me saame Putiniga läbi, on täiesti võimalik, et mitte. Aga ma saan olema palju karmim kui Hillary. Cmon, kes tõsimeeli arvab, et Hillary oleks Venemaaga karmim kui mina?»

Ja juba tuttav klassika: «Venemaa hakkab mind respekteerima enam kui kedagi teist, kes selles ametis on olnud.»

Sõna-sõnalt lugedes on võimalik, et Trump läheneb Venemaale valge lehena, avatuna võimalusele «teha» Reaganit või nooremat Bushi, kui asjad peaksid halvasti minema. Probleemiks jääb aga igasuguse konkreetse jutu puudumine – Trump ei maininud ei NATOt ega liitlasi, Ukrainast rääkimata.

Alluvad räägivad üht, Trump teist

Küll tegi seda senati kuulamisel eile välisministrikandidaat Rex Tillerson, kes ütles selgelt, et oleks 2014. aastal saatnud Ukrainale «kaitserelvastust», et Krimm ei kuulu Venemaale, et ta toetab sanktsioone ja enamgi veel, et USA peab Venemaaga rääkima, «kaigas käes osana vestlusest». NATO vägede saatmine Balti riikidesse on Tillersoni sõnul õige ja vajalik, «sedasorti jõudemonstratsioon, millest Venemaa aru saab» ja mis aitab ära hoida suhete edasise halvenemise.

Probleem on viimaste nädalate jooksul ilmne: Trumpi tendents lasta alluvail rääkida üht, ilma et see segaks teda ütlemast ja tegemast teist. Midagi pole kindel enne, kui vana mees pole laulnud. Ainus konkreetne meede, mida Trump lubas – korduvalt –, oli USA palju tõhusam kaitse häkkimise vastu – tulgu see siis Venemaalt, Hiinast või mujalt.

Olemasoleva materjali põhjal oleks optimistil võimalik teoretiseerida, et Trump on hardcore-realist – näeb konfliktivõimalust Venemaaga, aga tahab alguses proovida heaga. Teine variant, vaadates Trumpi selgeid huve, on võimalus, et agressiivsus suhetes Hiinaga (Hiinat peab USA suurimaks vastaseks ka Kissinger) nõuab mugavusallianssi Venemaaga. Kolmas võimalus on endiselt, et must auk Trumpi maailmapildis Venemaa kohal osutab riigireeturlusele.

Kuidas osaleb mängus Eesti?

Selles kontekstis tuleks Eestil niipea kui võimalik selgust saada kõrvalosa kohta, mida meile omistatakse selles kummalises raportis, milles süüdistatakse Trumpi Venemaa lõa otsas olemises. Materjali refereerinud Newsweek ütles, et lääne luureallikate sõnul jälgis ühes Ida-Euroopa pealinnas Trumpi kaaskondlase ja Putini liitlase kohtumist Eesti teabeamet. Taustainfo ütleb meile, et pealinn oli ilmselt Praha ja ameeriklane Nick Cohen.

Trump ütles eile pressikonverentsil, et «tema» Nick Cohen polnud aasta jooksul USAst lahkunud. Halb on võimalus, et Eesti luuras NATO ja ELi liitlase Tšehhi territooriumil. Aga tegemist on lapsemänguga sellega võrreldes, mida võib täies mahus tähendada nii õela ja kättemaksuhimulise mehe järele nuhkimine, nagu seda on Donald Trump.

Eile jagas tuntud briti ajakirjanik Ben Judah Twitteris BBC infot, mille järgi «ühe Ida-Euroopa luureteenistuse juht öelnud USA luureallikale, et Putinil on «kompromat’i» Trumpi kohta». Kui see nii on, on see luureteenistus oma kodumaaga silma jäänud ka maailma üliriigi järgmisele presidendile (Trump oli BBC aadressil eile väga sapine). Eilse järgi võib öelda, et kompromat’i-jutu rääkijaid kohtleb Trump isiklike vaenlastena. Peame lootma, et ilma valitsuse ja parlamendi sanktsioonita nii rumalalt nii suurte panustega mängu ära eksinud luurejuht pole meie teabeametist – nagu praegune info lubab oletada.

Veel hullem on, kui kompromat on Venemaa kaval pettemanööver. Nii arvab Paddy Ashdown, Briti eksluureohvitser, rahvusvaheline tippläbirääkija ja liberaalide kunagine liider. Ashdown kirjutas eile õhtul Twitteris, et libauudise lekitamine oleks «klassikaline FSB… nõrgestamaks meest, keda tahad võimul hoida ja keda tahad kaitsta tähelepanu eest tegelikes asjades, mis ta võiksid kukutada».

Sellisel juhul on selle Ida-Euroopa luureteenistuse juht peale oma riigi saatusega mängimise ka lihtsalt Putini tööriist.

Tagasi üles