/nginx/o/2016/09/12/5824709t1he67c.jpg)
Kui paberlehes neid ridu loete, teate ilmselt, kes on järgmine Ameerika president. Võibolla isegi seda, kes on Eesti uus peaminister. Kriisidel on kombeks areneda kiiresti ja olla ennustamatud – kui aasta tagasi oleks keegi väitnud, et on reaalne väljavaade näha Donald Trumpi USA presidendi ja Jüri Ratast Eesti peaministrina, oleks ilmselt kohale kutsutud valgetes kitlites mehikesed, kes oleksid teinud rahustava süsti.
Meie ees rulluv Brexit on samalaadne ennustamatu kriis. Kui vahetult pärast jaanilaupäeva hääletust tundus, et rohkem kriisis on Euroopa Liit, siis praeguseks on selge, et pigem on kriisis Ühendkuningriik ise. Küsimus on vaid kriisi mõõtmetes.
Eelmine Briti peaminister David Cameron ei adunud, kui suure kivi ta euroreferendumiga veerema pani. Seni viimane vaatus on olnud Inglismaa ja Walesi kõrgema astme kohtu otsus sundida valitsust Brexiti küsimuses arvestama parlamendi hääletusega. Asi läks koguni niikaugele, et euroskeptiline päevaleht Daily Mail ristis otsuse langetanud kohtunikud rahvavaenlasteks.
Ent tagasi põhiküsimuse juurde – kas võime oletada, et Brexit tähendab midagi olulisemat kui pelgalt valitsuskriis või hääletamine Euroopa Liidu mingisuguste punktide üle? Ajaloolist distantsi ei ole, seega on raske öelda, missuguse koha võtab 2016. aasta Brexit sisse Briti ajaloos. Kõrgema astme kohtu otsus lubab siiski arvata, et võibolla mängitakse Ühendkuningriigis ümber võimusuhted.
Sellise kaaluga sündmusi pole Ühendkuningriigis (või Inglismaal) varem palju aset leidnud. Üks neist oli kindlasti Magna Carta vastuvõtmine 1215. aastal. Selles dokumendis tunnistas kuningas John, et tal pole piiramatut võimu oma alamate üle. Loomulikult mängisid Magna Carta vastuvõtmisel suurt rolli inglise ülikute huvid, kuid oluline pärand oli dokumendis sõnastatud inimese vabadus, mida isegi kuningal polnud õigust piirata.
Järgmine verstapost Inglismaa ajaloos on 17. sajand, sealhulgas kodusõda, kuningas Charles I hukkamine ja hiilgav revolutsioon 1688. aastal. Kodusõda sai alguse just parlamendi jonnakusest, kes ei olnud rahul kuninga ainuvalitsemisega ja šotlaste läbikukkunud mässukatse mahasurumisega. Hiilgav revolutsioon 1688. aastal nullis Inglismaal võimaluse taastada katoliiklus ja lõpetas absoluutse monarhia. Parlamentarism oli võitnud.
Ja mis on siis praegu? Šotlased mässavad taas ja parlament on jonni täis. Näiteks tabasid Inglismaad nii 1174. kui ka 1216. aastal Šoti-Prantsusmaa kallaletungid. 1295. aastal sõlmisid šotlased ja prantslased liidulepingu Inglismaa vastu ja ka edaspidi sepitses Šotimaa kurje plaane. Mary Stuarti saatus on kõigile teada. Nüüdne Šotimaa vaatab samuti Euroopa Liidu poole, mille üks juhtriike on Prantsusmaa.
Muidugi on ka erinevus – see on rahva tahe. Ent kui vahetada kohad – nagu see ongi ajaloos juhtunud –, nii et kuninga kui suverääni asemele astub rahvas kui suverään, ongi pusletükid koos. Kõrgeima astme kohtu otsus tähendab suveräänile vastu astumist, nii nagu tegid seda inglise ülikud 1215. aastal.
Võibolla oleme tunnistajaks taas mingisugusele revolutsioonile Inglismaa ajaloos. Võibolla mitte – aeg otsustab. Eestile ei tule kasuks kriis ühe lähima NATO-liitlase juures, ehkki suudame muidugi ka ise keerulises julgolekuolukorras valitsuskriisi tekitada. Ainult et meil ei ole mässavaid šotlasi või jonnakat parlamenti.