Olev Remsu: mühakas võib USA valimised võita lihtsalt seetõttu, et tahetakse muutust

Kas USA järgmiseks presidendiks saab Hillary Clinton (lipu taga) või Donald Trump, selgub Eesti aja järgi kolmapäeval. Foto: AFP/SCANPIX

Ühendriikide presidendivalimiste dilemma on olemuslikult hamletlik. Ühest küljest tahab valija küll vaheldust, samas on  Ameerika rahval ajaloos jagunud tarkust  sobimatu kandidaat tagasi lükata, kirjutab kolumnist Olev Remsu.

Eks Ühendriikide presidendivalimine ole nagu läänemaailmale peaministri otsimine. Kahju, et pole hääleõigust, ent sõnaõigus ei kao kuhugi.

Demokraatiat annab mõne kandi pealt seletada üpris lihtsalt: vaheldust on vaja, inimlikku vaheldust! Seda siis altpoolt, nii-öelda poliitika subjektide, meiesuguste lihtsurelike vajaduste järgi. Diktatuur toodab silmakirjalikkust. Kaua sa ikka suudad olla vaimustatud ühest riigijuhist? Ühest poliitikasuunast? Pikapeale asendab vaimustust vaimustuse teesklus. Selge, teesklus on halb. Kuidas aga jääda ausaks?

Poliitvaste inimlikule tüdimusele on rotatsioon. Printsiip pärineb juba Hellasest, Ateenas vaheldus igal aastal umbes 500 ametnikku. Põhimõtte võttis üle Rooma, uusajal raiuti see sisse USA konstitutsiooni, nõnda vastandati seal ennast Briti monarhismile. Pärast viimast sõda limiteeriti ka presidendi ametiaja pikkust, varem polnud seda lihtsalt vaja läinud, kuna mitte ükski president enne Franklin D. Roosevelti ei tulnud selle peale, et valitseda kauem, kui seda oli teinud George Washington.

Rotatsioon hoiab ära korruptsiooni ja onupojapoliitika. Me võime isegi öelda, et rotatsioon, see on lääs. Kui pole rotatsiooni, siis pole läänt. Anglosaksi maades on välja kujunenud faktiline kaheparteisüsteem, kõrgeim rotatsioonitase tähendab seal riigijuhi vahetumist.

Läheme nüüd umbes 70 aastat tagasi. Juuli 1945. Võitjariikide juhid Winston Churchill, Harry Truman ja Jossif Stalin istuvad koos välisministrite ja teiste riigiametnike, tõlkide ja abidega ümber nõupidamislaua ning jagavad maailma. 4. kuupäeval teatab Churchill, et tal on väikest käimist Londonis, ta tuleb esmaspäeval tagasi. Nimelt toimusid Suurbritannias parlamendivalimised, esimesed valimised alates 1935. aastast. Mitte kellelgi ei olnud vähimatki kahtlust konservatiivide võidus. Tööpartei nõudis uusi valimisi alles oktoobris, kui sõda on võidetud kõikidel rinnetel (ka Jaapani üle). Ent rebaskavalana tuntud Churchill ise oli valimised ettepoole nihutanud, ta kartis, et sügiseks võib tema kui sõjasangari oreool kuhtuda. Tulemus oli kogu maailmale ootamatu: leiboristide mäekõrgune võit, esimest korda said nad alamkojas absoluutse häälteenamuse. Potsdami tuli peaministrina kõnelusi jätkama Richard Attlee.

Mis see siis oli, kas brittide tänamatus inimese vastu, kes viis riigi võidule kõige võimsama vaenlase vastu, kellega kuningriik oli sõdinud? Kas eelistati kangelasele demokraatlikku sotsialismi, mida pakkus Attlee ja tema partei?

Ei, poliit-ismid loevad vähe, tegemist oli lihtsa tüdimusega ühe inimese ja ühe suuna domineerimisest. Demokraatia nõuab isikute ja parteide vaheldust.

Praeguseks on Ameerikas presidendiamet olnud demokraatide käes kaheksa aastat. Juba vahevalimised senatisse ja esindajate kotta näitasid, et vaheldusevajadus ripub õhus.

Teatavasti lööb Hillary Clintoni poolt võimsalt kaasa Barack Obama, tegev on ka presidendi abikaasa Michelle Obama.

Mõtlen, et edu asemel võib see hoopis kahju tuua, sugemetena viitab see sõnumile, et kõik jääb samaks, vana koorekiht tahab endiselt võimul püsida. Ka Bill Clintoni osalemine tekitab küsimärke, kuigi tema eemalolek tooks Hillaryle muidugi ka miinuseid.

Olnuks Donald Trumpi vastu duellis Bernie Sanders, olnuks muutust näha ka demokraatide poolel. Sanders on demokraatliku sotsialismi mees, tema oleks pakkunud poliitsuuna variatsiooni demokraatide poolelt.

Donald Trump pakub kõigile kuhjaga vaheldust. Seda juba inimlikul tasandil, mis, paistab, et domineerib poliitikaprintsiipide üle. Taktitundetus, talitsematu suu – aga seda võib pidada vahetuks otsekohesuseks, isegi aususeks ja  silmakirjalikkuse puudumiseks. Küllalt suur osa valijaskonnast tõlgendab ju poliitkorrektsust teesklusena.

Ent vahelduse pakkumisel ei tohi liiale minna.

1932. aastal kandideeris demokraatide eelvalimistel F. D. Roosevelti vastu ametiühingu taustaga, antisemiit, Mussolini ja Ku-Klux-Klani toetaja, New Yorgi osariigi kuberner Al Smith. Mis oleks maailmast saanud, kui fašismimeelne oleks olnud USA 32. president? Valijad lükkasid ta tagasi. Nüüd toetab Al Smithi fond Trumpi kampaaniat.

Milles siis seisneb tänaste valimiste dilemma? Ühelt poolt on vana establishment suutnud paljusid ära tüüdata. Muidugi, naine presidendina oleks suur vaheldus. Aga kas piisav? Tume nahavärv tõi Obamale võidu kaks korda, Ameerika rahvale anti isegi Nobeli preemia nii otsustava sammu eest. Nimeliselt sai preemia rahva esindaja number üks, s.o president.

Loodan siiski, et kordub 1932. aasta, liiga radikaalne muutus lükatakse tagasi. Mühakas lihtsalt ei sobi maailma peaministriks.