Tarmo Pikner: Keskerakond visises tühjaks ja sai esimeheks Savisaare andeka õpilase

Tarmo Pikner Foto: Erik Prozes

Keskerakonnas käib klassikalise võimuvõitluse õpikunäide – ükskõik, millise leeri otsast vaadata, ainuke liikuma ja kaklema panev jõud on võim ja atribuudid, mis võimu juurde kuuluvad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tarmo Pikner.

Plahvatusohtlik Keskerakond demineeriti

Kes Keskerakonna kongressilt pauku ootasid, pidid pettuma. Aastatagusel kongressil kogunenud pinged visisesid läinud kuude jooksul törtshaaval välja ja see, mis Paides juhtuma pidi, ka juhtus. Seekord oli arvajate ja politoloogide armee ennustustes ühtne – Ratas võttis selle, mille Savisaar oma ebaadekvaatse tegevusega talle sülle oli veeretanud. Kui võim veereb maha, korjatakse see üles. 

Savisaar sai järglaseks enda koolitatud hea õpilase. Reporteri kümnele küsimusele kaks nädalat tagasi vastanud Jüri Ratas näitas üles savisaarlikku jutupilotaaži. Ei julge vanduda, kas reporter oma küsimustele vastused sai, kuid siinkirjutajal nõudis suurt fantaasialendu, et Ratase jutust mingit ideed välja lugeda.

No, mis te arvate, kui läheksin Toompeale loosungiga «me ei võitle täna ju oma erimeelsustega programmilistes seisukohtades, meil on väga selged ühtsed seisukohad poliitika kujundamisel», kas pääseksin valitsuskoalitsiooni?

Kuigi Ratase väljaütlemised kongressil muutusid jõulisemaks ja lendulastud sõjahüüd – olen valmis asuma peaministri kohale – kõlab uhkelt, kuid see kajab tagasi Kremli müüridelt. Pigem veereb vanker kenasti edasi ja olukorda tuleb võtta kui tuttavalt kõlavat näovahetuse saadet.   

Kremli uksed on valla

Teate küll, need nelja meetri kõrgused kuldsed Kremli uksed, kust aeg-ajalt Putin küljelt küljele karu kombel taarudes välja ilmub. «Me jätame selle Kremli ukse lahti,» vastas Mailis Reps Postimehe küsimusele, kas riiulil külmutatuna seisev protokoll Ühtse Venemaaga tuleks tühistada.

Kiibitsejate palavalt oodatud uue koalitsiooni sünni (keskid, sotsid, uusisamaalased) esimene, viimane ja ainuke võimalus enne parlamendivalimisi on vaid juhul, kui Mailis Reps võtab oma allkirja Ühtse Venemaa koostööprotokollilt tagasi. Kui vastne partei esimees Jüri Ratas sellist otsust kohe välja ei kuuluta, häälestab Reformierakond meie riiki peenelt edasi.

Õigupoolest, kindlaim garantii uue võimu sünnile olnuks, kui Ratas oleks kohe pärast väljavalituks osutumist teatanud koostöö lõpetamisest Putini parteiga. Muidugi, Yana Toomi kamp koos tuuslaritega oleks seepeale saalist välja tormanud ja Putinile kaebama läinud, kuid Ratas–Simson–Reps saanuksid kohe toolid valitsuses.

Kõige tragikoomilisem asja juures on, kui allkirjavahetus tegemata jäetakse, siis pole küll mõtet patuhunti Hundisilmalt hüüda. Savisaarele ei saa seekord näpuga näidata, tema on puhas kui prillikivi, sest ega tema Putini lepingule alla ei kirjutanud – seda tegid omal ajal oma naiivsuses Reps ja Seppik.

Yana Toomi ideoloogilised võitlused

Palju selgesõnalisem oma seisukohavõttudes on olnud europarlamendi liige Yana Toom, kes ETV «Ringvaates» pani sujuvalt paika Marko Reikopi. (On suur vahe, kas intervjueerida eurolaulikut või eurosaadikut. Näiteks Mihkel Raud ei pidanud paljuks kaotada aastapäevi riigikogus, õppides küsima poliitikuilt õigeid küsimusi – pigistaski Urve Palolt välja Reformierakonda hävitava arvamuse.) Toomi seisukohtadega võib nõus olla või mitte, kuid vähemalt on need selged ja neist saab teha järeldusi.

Samas, Toomi põhipostulaadiga – Keskerakonna eri leeride vahel käib ideoloogiline võitlus, mitte küsimus pole erakonna juhtimises – ei saa kuidagi nõustuda. On ju Jüri Ratas, kes üldse ei näe erakonnas mingeid leere, öelnud, et partei terasest programmilised raamid on olnud paarkümmend aastat samad ja kehtivad selliselt ka edaspidi. Ja selles peab kahjuks Ratast tõepoolest uskuma.

Maailmavaatega on siinjuures pistmist samapalju kui hommikuuduse horisondiga, mis liigub eest koos maakera kumerusega. Kahtlustan, et Toom on europarlamendis oma ideoloogilisse võitlusse nii sisse elanud, et ajas Tallinna ja Brüsseli sassi. Selguski, et Toom kavatseb oma võitlused Tallinna üle kolida, soovides asuda linnapea ametisse – see oleks tema teine valik, kuna partei teda esimeheks ei usaldanud. Kuid diilil – Hundisilma söönud ja lambad terved – pole võimalus täituda, kuna Toomi mittenimetamist partei aseesimeheks Ratase poolt, tuleb tõlgendada umbusaldusena.

Tegelikus elus käib Keskerakonnas klassikaline võimuvõitlus – ükskõik, kust leeri otsast vaadata, ainuke liikuma ja kaklema panev jõud on võim ja atribuudid, mis võimu juurde kuuluvad. Eri leerid tahavad samal ajal juhtida üht ja sama parteid ning olla igal võimalikul juhul võimul. Ja seda tehakse ennastunustavalt, isegi ratastoole kummuli keerates.

Ratastoolitants

«Ma käisin oma jala üle arutamas,» selgitas Edgar Savisaar, naastes Moskvast koos Lasnamäe linnaosa vanema Maria Juferevaga, kes lisaks viibimisele Balti jaama perroonil täitis samal ajal tööülesandeid Laulasmaal. Muidugi, inimlikust vaatenurgast tuleb kadunud jala üle arutleda, kuid panna uue jala otsinguiks tööle Tallinna linnaosad ja Keskerakonna osad – see on juba teine lugu.

Nagu äraeksinud meilidest nähtus, peab Savisaare «vana sõber» riigiprokurör Hristo Evestus lugudel silma peal. Lugude nimestik on aga nii pikaks saanud, et ei mäleta, millest prokuratuur kunagi kinni haaras, kui Savisaare Tallinnas võimult kõrvaldas. Ega Savisaare endagi mälu pole endine, kuigi väheseid aatekaaslasi Peeter Ernits pidas vajalikuks nimetada: «Edgar Savisaar on täie mõistuse ja tervise juures ning tegutseb iseseisvalt.» Seega andis Savisaar Helsingin Sanomate kaudu tormihoiatuse täie teadmise juures: «Aasta pärast on kõik teisiti.» Jaanus Karilaiu järel teiseks partei lapsesuuks tõusnud Raimond Kaljulaid pajatas, et Savisaar on koguni nii krapsakas, et tuleb kongressil välja «uue käiguga, mis avalikkust ja erakonnakaaslasi üllatab ja on ootamatu». No ei tulnud, isegi kongressile ei tulnud, hüljates oma 25-aastase «lapse». Lihtsalt visises tühjaks. Plahvatusohtlik olukord demineeriti. Aplausiga tuleb siiski oodata – miiniväli pole veel puhastatud, see oli alles algus.

Kui Kremli kassikullast uksed mingi ime läbi siiski pauguga kinni lüüakse, siis kaldun arvama, et poliitikud lähevad Jüri Ratase ukse taga järjekorras oodates omavahel purelema ja minivürstiriikide rapsiv valitsemisvorm jätkub. 

Mis võib tõesti muutuda, on see, et Keskerakonnal õnnestub end taas siduda Eesti õigusruumiga, millest Savisaar end koos parteiga lahutas. Ja selle vastu ei saa eesti rahval ometi midagi olla.

___________________________________________________

Tarmo Pikner on töötanud 18 aastat Saare maavalitsuses arendusjuhi ja välissuhete juhina ning samuti ELi programmisekretariaadis. Ta on endine Lümanda vallavanem ja kuulunud rahvusvaheliste organisatsioonide Eurohouse, B7 ja CPMRi juhatusse. Pikneri sulest on ilmunud raamat «Eesti orhideed».