Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aju, ramm, töökus ja andekus

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: A.Peegel

Väikeriigi Eesti kohta öeldakse ikka, et meeskonnasport ei ole justkui meie jaoks. Et on vähe inimressurssi ja seetõttu raske suurte riikidega võrdselt heidelda. Suure tahtmise korral on aga kõik võimalik. Neljapäeval astus Rio de Janeiros korraga olümpiapjedestaalile neli Eesti sportlast, kui pronksmedalid said kaela Eesti paarisaerulise neljapaadi liikmed Andrei Jämsä, Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Kaspar Taimsoo. Olümpiamängude ajaloos on eestlaste jaoks tegemist täiesti ainulaadse saavutusega.

Olümpial on korraga Eesti sportlasi rohkem pjedestaadil seisnud vaid 1928. aasta Amsterdami mängudel, kui kuue meetri purjeklassis tõusis pronksmedalile Nikolai Vekšini juhitud alus Tutti 5. Seejärel on sinimustvalge särgis korraga autasustamisele jõudnud kaks meest. NSVLi koondise aegadel kerkisid kahel korvpalliturniiril (1952. ja 1968. aastal) pjedestaalile korraga kolm eestlast. Seega võib liialdamata öelda, et neljapäevane neljapaadi pronksmedal olümpiamängudelt on meie spordiajaloos täiesti unikaalne nähtus. Õnneks on andnud mehed juba lootust, et selline ainulaadne sündmus võiks korduda juba nelja aasta pärast, mitte alles järgmisel sajandil.

Selleks, et neli eestlast saaks korraga kaela olümpiamedali, on vaja loomulikult mitme komponendi olemasolu. Veelgi parem oleks, kui ühes mehes on mitu head ja vajalikku omadust. Eestlaste õnneks aga Jämsä, Raja, Endreksoni ja Taimsoo puhul just nii ongi ning ainult tänu sellele jõuti kauaoodatud ühise olümpiamedalini.

Esmalt on vaja tarkust ehk loota ei saa ainult treenerile ja mehed peavad olema ise võimelised oma tegevust analüüsima. Paatkonna juhendaja Matti Killingu õnneks just niimoodi ongi. Kuna neliku keskmine vanus on üle 33-eluaasta, on juba nii mõndagi ka nähtud ja kogetud. Nagu tõdeb Killing, siis ajupotentsiaali neil on.

Ükski paat ei liigu aga veekogul edasi, kui aerude taga pole korralikku meherammu. Kuna aga sõudmine on ka ala, kus ainult toore jõuga kiiresti edasi ei liigu ning vaja on ka head koostööd, on ilmselge, et selle eelduseks on füüsiliselt võrdselt võimekad mehed.

Kui paadis on kahekordse maadluse olümpiavõitja Kristjan Palusalu sugulane Tõnu Endrekson, siis võib kindel olla, et ramm seal juba otsa ei lõppe. «Mees nagu raudnael» on nüüdseks kahekordse olümpiamedalisti iseloomustuseks öeldud.

Töö, töö ja veel kord töö. Tipptegijaks tõusmisel tuleb lõpmatul hulgal trenni teha rühmata. Vaja on teha üldfüüsilist trenni, et keha jaksaks pingutada ja kannatada. On vaja harjutada koostööd, et kõik komponendid omavahel sujuks. On vaja olla mentaalselt valmis end n-ö kooma sõitma, sest konkurendid on selleks võimelised ning nii tuleb ka endal selleks vaim valmis panna. Nagu selgub, siis vast töökust on Eesti neljapaadis kõige rohkem. Õige eestlane ongi ju töökas ja nii on see olnud sajandeid ning miks peaks see olema teisiti ka tänapäeval.

Tööd võib ju inimene teha ja sellega tarkuse kõrvale ka rammu koguda, kuid teatud elualal läbi löömiseks on vaja ka vastavaid eeldusi. Elu on näidanud küll, et paljalt andekusega läbi ei löö, kuid lisades andekusele töökuse, ongi käes kombinatsioon, mis võib lõpuks viia suurte tulemusteni. Ning vajalikus koguses andekust on Eesti neljapaadis kindlasti olemas.

Kui lõpuks saabki kokku vastav kombinatsioon, siis see viibki teadmiseni, et kõik on võimalik ehk ka Eesti-sugusest väikeriigist võib korraga olümpiapjedestaalile kerkida neli meest. Seekord sai teadmisest aga reaalsus ning Jämsä, Raja, Endrekson ja Taimsoo on Rio olümpiamängude pronksmedalistid.

Tagasi üles