Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahto Lobjakas: ühe institutsiooni hääbumine

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ahto Lobjakas | FOTO: Priit Simson

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab, et kui president ja arvamusliidrid nõuavad ühiskonnalt «eetilist hinnangut» Savisaare idarahale, siis moraalses plaanis on tegemist paja ja katla tüliga.

Mis tähendus on ühe ühiskonna jaoks presidendil, kelle kurss kipub hälbima õigusriigi rannast koha poole, mida kunagi armastati kirjeldada oportunismi rabana?

Kindlal alusmüüril seisva eaka demokraatia jaoks minimaalne – pigem varem kui hiljem valitakse asemele õige kursiga riigijuht. Ka vaid nime järgi demokraatias on efekt minimaalne, sest presidendi kurss ongi ainus.

Presidendi roll võib aga olla otsustav, et mitte öelda saatuslik, üleminekuühiskondades, kus demokraatia- ja õigusriigi-harjumus pole pikem poolest põlvkonnast. Heaks näiteks on Eesti, kus presidendid on poliitilise võimu puududes näinud end ühiskondliku kõlbluse isafiguuridena.

Presidendi poliitiline oportunism, olgu ta inspireeritud erakondlikest nööritõmbamistest või isiklikest sihiseadmistest, koolutab põhiväärtusi, mis omakorda ähvardab kiiva kiskuda kogu ühiskonnakorralduse.

Ainet selles kontekstis Eestist mõtiskleda annab valimiste (nii riigikogu- kui ka presidendivalimiste) lähenedes Kadriorust kostev. Aastalõpuintervjuus (ETV 27.12.10) ütles president Toomas Hendrik Ilves: «Iga katse rahastada erakonda varjatult on ohtlik põhiseaduslikule korrale, demokraatiale.»

Ning jätkas, seades väite kohe sõltuvusse rahastaja motiividest: «Kui [eeldatakse] vastuteene[i]d siseriiklike annetuste puhul, siis nad võivad olla... nad on lihtsalt sellise korruptiivse maiguga – toetatakse ühte seadust või teist seadust. Kui see [raha] tuleb välismaalt, siis on see juba julgeolekuoht.»

See mõttekäik polnud mõeldud ühekordseks tarvitamiseks. Sama väidet kordas usutluses presidendi õigusnõunik Ülle Madise (PM Arter 15.01) ning kaudsemalt kolumnist Iivi Anna Masso (PM 18.01).

Presidendi mõttekäik sisaldab vähemalt kolme laadi küsitavusi. Esimene ja olulisim on õigusriigi toimimise allutamine välistele tingimustele. Õigus (ning avalik õiglustunne) relativiseeritakse – tõenäolise tulevikupretsedendina. Avalikkust harjutatakse mõttega, et teatud hälbed põhiseaduslikust normist on «enam lubatud» kui teised. Presidendi jaoks on see lubamatu käik.

Iga võrdlus allutab võrreldava millelegi. Iga õigusnormi muutmine suhteliseks seab ta mingi välise kriteeriumi alluvusse. Mis on ülemaks kriteeriumiks siin? Poliitiline iseolemine iga hinna eest, sõltumata sisust? Siin oleme juba põhiseadusvälisel pinnal, kus puudub ka juhatus selle jaoks, kes otsustab, mis tingimustel ja mis määral põhiseaduslikud normid kehtivad või mitte.

Lisaks on moraalne autoriteet, millele president pretendeerib, absoluutne suurus – ta kas on või teda pole (nimetagem põhimõtet praktikas sündroomiks «limusiin pühamehe autopargis»).

Teiseks ei saa jätta veel kord tähelepanu juhtimata asjaolule, et idaraha idasidemete poolest tuntud opositsioonipoliitiku valimiskassas on praktikas tunduvalt väiksem julgeolekurisk kui eraisikust tankisti kaudu valitsuspoliitikule tehtav võimalik suunatud annetus – mille vastu seadus on parteide soovil ja erakondade käsul jõuetu.

Paradoksaalne on sellises olukorras näha presidenti ja arvamusliidreid nõudmas ühiskonnalt «eetilist hinnangut» idarahale. Moraalses plaanis on tegemist paja ja katlaga. Pikas plaanis on võimalik, et ebamäärase eetilise hinnangu nõudjad teevad suurematki kahju.

Idaraha hukutavus on iseenesestki ilmne, Savisaar sümbolina ei vaja seletust. Samas edendavad seltsimehelikku hukkamõistu meenutava karjainstinkti propageerijad teisitimõtlejate massist isoleerimise, üksikisiku kollektiivile vastandamise loogikat, mis demokraatiat sügavalt söövitab.

Kolmandaks on küsimuse all julgeolek laiemalt. Vastupidiselt näivale ei ole Eesti suurima ohu allikas praegu Venemaa. Eesti suurim oht on Eesti ise. Ohtlik on lõputa ärevuse varjus juuri ajav tunne, et ainult me ise teame, mis meie jaoks hea on. See tunne on (saatuse sunnil) ära proovitud muu hulgas ka Ukrainas ja Gruusias. Meid päästab sama eest lõimumine läänega – ning mitte julgeolekugarantiide, vaid juhatuse, hea tava ja järelevalve nimel.

Eesti tegelik julgeolek sõltub meie sõprade toest. Sõprade juhid (loetagu Tony Blairi, George W. Bushi jt memuaare) – ning mis ehk olulisemgi, avalikkus – eelistavad endasarnaseid. See tähendab demokraatiat, kus õigusriigi reeglid kehtivad sõltumata tuule suunast. Välisoht on halb, aga sisemiste väärtuste korruptsioon on mõõtmatult halvem. Eesti väljakutse sõprade ees on mitte lasta välisohul ühiskonnale pidevat varju heita.

Küsimust «Kas Eestile on vaja presidenti?» pole mõtet esitada teoreetilise abstraktsioonina. Praktika hakkab näitama, et parem oleks, kui teda sellisel kujul poleks. Peamine probleem on tasakaalu puudumine presidendi parteipoliitilise mandaadi ning riigiisaliku ametitõlgenduse vahel.

Parteide valitud president on parteide manipuleeritav. Ei ole kokkusattumus, et päev pärast allikakaitseseaduse väljakuulutamist kordas Reformierakond oma teadet toetusest Ilvese teisele ametiajale. Kokkusattumus ei ole ka presidendipoolne opositsiooniliidri diskvalifitseerimine valitsusjuhina enne valimisi ilma sõltumatu kohtulahendita. Tuleb järeldada, et president on Reformierakonna puudel.

Olukorda ei paranda Ilvese enda faux pas’d, mis lubavad kahelda tema poliitilise kuulmise akuutsuses. Seaduserikkumiste jesuiitliku gradatsiooni kõrval kuuluvad siia avalik põlgus ajakirjanduse suhtes ning ETV usutluses tõmbamata jäänud vaistlik eraldusjoon poliitika ja sõjaväe vahele («Üks sõdur, kellega ma rääkisin läinud nädalal, viitas sellele varasemale küsimusele, millest me rääkisime: «Mina olen seal kaitsnud Eestit, aga mis te seal kodus teete?».»)

Eestist lääne pool võinuks viimane märkus viia presidendi tagasiastumiseni, siin ei pandud seda tähelegi (hoolimata Pullapää kogemusest). Ja see on veel üks ohu märk.

Autor on Eesti Välispoliitika Instituudi analüütik.

Tagasi üles