/nginx/o/2016/05/24/5429389t1hdf2f.jpg)
«Mis tuleb tavalisele inglasele esimesena meelde, kui mainida talle siseministrit ja nüüd riigipeaks pürgivat Theresa Mayd?» küsib Suurbritannia ajaleht Guardian. Ja vastab: «Jalanõud.» Täpsemalt leopardimustrilised säärsaapad, mille naine tegi kuulsaks 2002. aastal, kui pidas kõnet konservatiivide erakonna tulevikust.
May sõnavõtu sisu oli siis pessimistlik: toorid peavad kuvandit muutma, vastasel juhul on neil oht jätkata kogu nähtava tuleviku vältel opositsioonis vegeteerides. Meenutuseks: toona troonisid saareriigis äsja uuesti peaministrikoha võitnud Tony Blair ja tema leiboristlik erakond.
«Vastik partei» – nõnda kõlas May (59) ajalukku läinud sõnapaar, millega ta kirjeldas konservatiive ähvardavat imidžit.
Nüüd, üle kümne aasta hiljem, on May otsustanud erakonna asjad enda kontrolli alla võtta. Pärast peaminister David Cameroni tagasiastumist on ta kindel favoriit heitluses konservatiivse erakonna juhi kohale – ning selle kaudu automaatselt terve riigi etteotsa. Sel nädalal peetud esimeses voorus toetas Mayd 165 konservatiivist parlamendiliiget 329st.
«Vajame julget uut positiivset nägemust meie riigi tulevikuks – riigile, mis ei tööta ainult privilegeeritud vähemuse, vaid meist igaühe heaks,» kuulutas May pärast Brexiti-referendumi lõppu. Ehkki ta ise toetas euroliitu jäämist, on ta lubanud rahva otsust austada.
May kasvas üles üksiklapsena, tema isa oli vaimulik. Lühikest aega käis ta ka ise katoliku koolis. Kraadi tegi May Oxfordis, kus õppis geograafiat. Seejärel sukeldus ta finantssfääri, töötades nii Inglismaa Pangas kui ka erasektoris.
May poliitikukarjäär sai hoo sisse aastal 1997, mil ta valiti esimest korda parlamenti. Viis aastat hiljem sai temast konservatiivide esimene naissoost eesistuja läbi aegade. Veel kaheksa aasta pärast määrati May siseministriks – seda ametit on ta pidanud tänini.
Abieluõnne on May maitsnud 36 aastat, tema kaasa on pankur Philip John May. Lapsi neil ei ole, kuulujuttude järgi on põhjused meditsiinilist laadi. Nelja aasta taguses intervjuus Telegraphile tunnistas naine, et tunnetab oma taaka pidevalt. «Kogu aeg, kui vaatad perekondi, siis näed: seal on midagi, mida sul endal pole,» tõdes May. «Seda lihtsalt ei juhtunud. Üldiselt ma neil teemadel ei aruta, aga asjad lihtsalt läksid niimoodi,» selgitas ta oma pereelu tagamaid, ehkki tema enda sõnul ei meeldi talle sugugi tänapäeva poliitikute harjumus avaldada rahvale oma eraelulisi detaile. «Tänapäeval valitseb ootus, et avalikkus õpib sind tundma,» rääkis May intervjuus. «Vanasti tähendasid palju rohkem inimese teod ja see, kuidas ta end esitleb.»
Mayd tundvad inimesed väidavad, et naine ongi loomult natuke anakronistlik: pigem kinnine inimene maailmas, kus on kombeks kõike kõigiga jagada.
Endised kolleegid ütlevad, et kohati ekstravagantne stiil Mayd ei heiduta. «See ei ole tähelepanu otsimine. See on rohkem põlguseavaldus: ma tean, et olen tark ja tõsiseltvõetav – seega võin kanda ilusaid jalanõusid,» kirjeldas üks neist Guardianile. «Ta ei hooli üldse, mida teised temast mõtlevad.»
Üks teine töökaaslane rääkis, et Mayl on kombeks hoiustada oma jalavarje läbipaistvates plastkarpides.
Peale väljakutsuvate saabaste leidub seal väljakutsuvaid kontskingi – mõistagi leopardimustriga. Sellest mustrist on kujunenud May kaubamärk. Kaasvõitlejad räägivad, et kunagi kampaaniat tehes ning valijate kodudes käies oli naisel kindel võte: autos olid tal jalas suvalised kingad, ent enne ukse taha minemist tõmbas ta ikka jalga leopardimustri. Kuvandi nimel.