Barbara Unmüssig: valitsused võtavad karme meetmeid kodanikuliikumiste allasurumiseks (1)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Paljud maailma riigid on asunud sekkuma kodanikuaktivistide tegevusse viisil ja ulatuses, mida pole nähtud kommunismileeri lagunemisest saadik, kirjutab Heinrich Bölli Fondi president Barbara Unmüssig.
Kogu maailma valitsused võtavad karme meetmeid kodanikuliikumiste allasurumiseks. Meetmed selleks algavad piiravast seadusandlusest ja bürokraatlikust koormast ning lõpevad laimukampaaniate, tsensuuri ja reaalse repressiooniga luureagentuuride või politsei vahendusel. Olenemata meetmetest on valitsuste eesmärgiks sekkuda poliit-, sotsiaal- ja keskkonnaaktivistide töösse mahus, mida pole nähtud kommunismi langemisest saati Euroopas veerand sajandit tagasi.
Muutused geopoliitikas
Muidugi toovad valitsused välja kõiksuguseid põhjusi valitsusväliste organisatsioonide ja teiste kodanikuühiskonna liikumiste represseerimiseks, muuhulgas seda, et tegelevad turvariskidega, mille nimekirja tipus on praegu terrorismioht. Reaalsus on aga see, et turvariskid, mis võivad küll olla ehtsad, pole vabanduseks sellisele üldisele kahtlustamisele, mida valitsused kasutavad iseseisvate organisatsioonide vaigistamiseks ja keelustamiseks.
See murettekitav trend ei paista olevat kergelt mööduv nähtus, vaid märk fundamentaalsetest muutustest rahvusvahelises geopoliitikas. Olulisimaks nende muutuste seas on kasvav «suveräänsuse» rõhutamine kiiresti arenevate riikide seas Egiptusest Taini.
Osana väidetavast soovist kaitsta oma rahva suveräänsust, on arenevate ja tärkavate riikide valitsused palju kahtlustavamad rikastelt riikidelt demokratiseerumise protsessiks sularaha saamise osas, kui nad olid 1990ndatel aastatel. Kohalikele valitsusvälistele organisatsioonidele sellise abi andmist nähakse kui soovimatut sekkumist riigi asjadesse ning kasvav osa lõunapoolkera valitsustest soovivad hoida või saavutada kontrolli välismaalt tuleva raha üle, eriti kui see on suunatud kodanikuühiskonna aktivistidele, keda vaadatakse nende rahvusvaheliste sidemete tõttu kui lõhestunud lojaalsusega üksusi.
Kodanikuühiskonna toetuste piiramine
Selle tulemusena on rahavool ja suhtlus riiklike ja rahvusvaheliste valitsusväliste organisatsioonide, fondide ja teiste väliste abiandjate vahel sattunud valitsuse suurema tähelepanu alla. Seadused, mis piiravad või keelavad valitsusvälistele organisatsioonidele välisrahastamise pakkumist on peamiseks tööriistaks nende gruppide tegevuse jälgimiseks või takistamiseks. Sellised seadused on jõus või kaalumisel umbes 50 riigis.
Näiteks Venemaal pandi eelmise aasta juulis 12 valitsusvälist organisatsiooni musta nimekirja ja neid ähvardati edasise tegevuse keelustamisega riigis. Kuna koostööd välismaiste organisatsioonidega on võimalik seaduslikult karistada, on Venemaa kodanikuühiskonna organisatsioonid kaotanud ligipääsu oma rahanduslikule elujõule. Pärast kirglikku debatti Iisraelis võttis Knesset veebruari alguses vastu seaduse, mille järgi rohkem kui poole oma eelarvest välismaistelt avalikelt institutsioonidelt saavad valitsusvälised organisatsioonid peavad oma rahastamise allikad avalikustama.
Valitsused on asunud piirama ka kohalikke kodanikuliikumisi. Viimastel aastatel on toimunud üha enam kohaliku tasandi proteste – kõige vastu alates halbadest töötingimustest ning lõpetades metsaraie, maa võõrandamise ja keskkondlikult või sotsiaalselt kahjutoovate projektidega. Digitehnoloogia areng on andnud kohalikele protesteerijatele juurdepääsu poliitilistele võrgustikele ja laiale rahvusvahelisele publikule ning valitsused on seetõttu sattunud ühe suurema surve alla nende meeleavaldajate nõudmistele järele anda.
Piiravad seadused
Selle asemel, et rahva survele järele anda, on poliitiline ja majanduslik eliit mitmel juhul eelistanud hoopis võitlust meeleavaldajate vastu. Lisaks sellele on rakendatud repressiivseid meediaseadusi interneti riiklikuks kontrollimiseks, mida väidetakse olevat vajalik stabiilsuse säilitamiseks, terrorismiga võitlemiseks või riikliku suveräänsuse kaitsmiseks lääneriikide sekkumise eest.
Rahva protestide hukkamõistmine pole ainult autokraatsete riigikordade pärusmaa. Isegi demokraatlikud valitsused – näiteks Austraalias, Kanadas ja Indias – on abiks võtnud väited, et meeleavaldused on välise kontrolli all, et seada halba valgusesse kohalikku vastupanu näiteks naftatorudele või söekaevandustele, mis peaksid looma kasumit ja majanduslikku kasvu. Kõiki neid juhtumeid ühendab sama eesmärk: säilitada poliitilist võimu ja/või tagada tipusolijate majanduslikud huvid.
Inimõiguste, võrdõiguslikkuse, õigusriigi, LGBTI õiguste ning sotsiaalsete ja ökoloogiliste majanduspoliitikate eest võitlejate süüdistamises pole midagi uut. Kodanikuühiskonna aktivistid saavad ja peaksidki oma vastavates valitsustes ebamugavust tekitama. Nad on ametliku poliitika valvekoerad, tõmmates tähelepanu põhjendamatule arengule, algatades ja fokuseerides avalikku arutelu ning pakkudes välja poliitilisi ja sotsiaalseid alternatiive. Valitsusväliste organisatsioonide poole pöördutakse jätkuvalt mitmekülgestes poliitikaprotsessides, näiteks ÜRO jätkusuutlike arengueesmärkide täitmisel või Pariisi kliimakokkuleppe tulemuste tagamiseks.
Kodanikuühiskonna ruumi kahanemine ja sulgumine on probleem, mis tuleb lisada parlamentide, mitmekülgsete organisatsioonide ja rahvusvaheliste läbirääkimisprotsesside päevakordadesse. Arvamus- ja kogunemisvabadus on demokraatia põhialused. Selliste vabaduste piiramist tuleks seega kõigis demokraatlikes riikides ja üleilmses koostöös pidada tõsiseks probleemiks, millega tuleb tegeleda.
Copyright: Project Syndicate, 2016.