Eurole ülemineku saab edukalt lõppenuks lugeda veebruaris
Juhtkiri: euroelevus
3. jaanuar 2011, 09:01
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Teadaolevalt pole vähemalt tänaseni eurole üleminekul väga suuri tõrkeid olnud. Eesotsas peaministriga on saanud igaüks «seina seest» raha võtta, ka poed töötavad. Vähemalt esimesed kaks päeva eurotsoonis on kulgenud rõõmsas ärevuses uue raha üle.
Siiski ei saa eurole üleminekut lugeda õnnestunult lõppenuks enne veebruari keskpaika, ütlevad eksperdid. Täna on uue aasta esimene tööpäev, alustavad ettevõtted ja riigiasutused, kes samuti peavad uue rahaga arveldama. Kuid summad on suuremad ja süsteemid keerukamad kui mis tahes eraisiku pühadeaegne rahaliigutamine. Et isegi e-riik alati tõrgeteta ei toimeta, oleme juba kogenud ning loodetavasti on igasuguse tasandi vastutajad neist kogemustest ka õppust võtnud.
Eurole üleminek inimese igapäevaelus põhimõttelisi muutusi kaasa ei too, kuid harjumist nõuab arusaamine, kui palju üks või teine asi nüüd täpselt maksab. Arvata võib, et inimesed on mõnda aega oma rahaasjades ettevaatlikumad, seda enam, et isegi kaks päeva eurotsoonis tõid tarbijakaitseametile kaasa neli euroga seotud kaebust.
Hinnatõusukartus on teine probleem, mis eurot vähemalt terve esimese aasta saadab. Kampaania «Euro hinda ei tõsta» täitis oma eesmärgi vaid poolikult – enamik kaupmehi eurot hinnatõusu argumendina tõepoolest ei kasutanud. Siiski tõi läinud aasta lõpp ridamisi kaasa teateid hindade tõstmisest, mida põhjendati küll tooraine hinnatõusuga maailmaturul, kuid ettevalmistustel tootehindade euroümardusteks oli siin kindlasti oma oluline roll.
Iga poeskäija peab aga veel tänagi hoolikalt arvutama, et eurohind vastaks kroonides hindadele. Mäletame ju, et kui hakkas kehtima nõue hindu kahes vääringus näidata, ümardati neid mõnes poes üsna julgelt ja seda mitte kliendi kasuks.
Küll aga saab Eesti inimene nüüd euroala kodanikuna vähemalt devalveerimishirmu, mis veel aasta eest oma inetut pead kippus tõstma, nurka heita.
Euroala enese kohal pole taevas viimastel aastatel pilvitu olnud. Masu on paljastanud mitme euroriigi lõdva finantsdistsipliini ning pessimistid arutavad ka euroala kokkukukkumise võimalike stsenaariumide üle. Eestigi käest on küsitud, miks me nii väga püüame uppuvale laevale pääseda.
Euroopa liidrid leppisid aasta lõpus kokku abipaketis, mis peaks raskustes riigid välja aitama, kuid kuidas see tulevikus tööle hakkab, ei tea täpselt keegi. Ent kui euroala peakski lagunema, on tegemist juba nii suure kollapsiga, et enam polegi vahet, kas oleme sees või väljas.