/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
Presidendikantselei välispoliitika osakonna juht Kai Kaarelsoni kirjatöö ajakirjanduse vastutusest Autorollo teema käsitlusel paistab arrogantne, sest ta jätab sootuks mainimata argumendid, miks meedia Autorollo küsimust ja perekond Pentus-Rosimannuse vastutust selles loos üldse käsitleb, kirjutab Postimehe ajakirjanik Risto Berendson.
Kõik algab sellest, et eksminister Keit Pentus-Rosimannus ja tema abikaasa Rain on väitnud, et seisid Autorollo juhtimisprotsessidest nii kaugel kui vähegi võimalik. Faktid räägivad paraku muud. Seda arvamust toetavad ka kaks otsuse langetanud eraldiseisvat kohtukoosseisu, kokku neli kohtunikku.
Neid seisukohti peab Postimees austama, meeldib see Kaarelsonile või mitte. Ja see ongi selle loo kõige olulisem nüanss – kaks kohtuastet on asja sisusse süüvides leidnud, et asjaosalised on otseselt vastutavad Autorollo varatuks tegemisel. Kui kohtu esimene aste nägi siin osa Rain Rosimannusel, siis ringkonnakohus astus sammu edasi ja tegi vastutavaks ka Keit Pentus-Rosimannuse.
Ma oleks eeldanud, et Kaarelson oleks enne ajakirjanduse teemakäsitluse erapoolikuses süüdistamist teinud endale selgeks ühe selles faabulas üliolulise detaili. Et ta oma ajakirjandust süüstavas loos seda asjaolu isegi mitte poole sõnagagi ei maini, on halb. Eksitav.
Ta samastab Postimeest hästi müüva ilukirjandusliku ulmeajakirjandusega. «Demokraatlikule ühiskonnale omane vaba, uuriv ajakirjandus, mille üheks funktsiooniks on kujundada avalikku huvi ja arvamust, ei saa aga paraku olla ainult oletustel põhinev ega ühekülgne,» kirjutab autor ja astub siinkohal ise sügavalt pooltõdedega süüdistamise ämbrisse. Sest meedia ja kohus on teema käsitlusel püsinud seni valdavalt faktidel, mitte oletustel.
Kui asjaoludest rääkida, siis põhjus, miks Rosimannuste osalust kinnitavaid tõendeid on avaldatud ajakirjanduses, peitub Eesti tsiviilkohtupidamise korras. Nimelt saab tsiviilkohtuvaidluses lisada tõendeid vaid kohtu esimeses astmes. Tõendid, mida Postimees on avaldanud – KredExi laenuasjaolud ja Rain Rosimannuse tihe meilivahetus pangaga – ilmnesid paraku alles hiljem. Kohtumaterjalides neid pole. Ma ei usu, et kellegi ootus on, et ajakirjandus peaks neist asjaoludest poliitikute puhul vaikima.
Õiglasest kajastamisest lähtudes võinuks välisekspert oma kirjatöös kasvõi poole sõnaga mainida asjaolu, et ta tunneb Keit Pentust isiklikult. Seetõttu mõistan tema isiklikku vajadust eksvälisministrit kaitsta.
Jah, me võinuks artikli, mis rääkis kehvale projektile KredExi laenugarantii saamisest, avaldada juba rohkem kui kuu tagasi. Kuid ma ei ole sinisilmne – kui see lugu ilmunuks varem, süüdistatuks Postimeest kindlasti kohtu mõjutamises. Nüüd seda argumenti laual pole.
Viivitamine oli meie valik. Erinevalt Kaarelsonist on mul isiklik kogemus 23-aastasest ajakirjanikustaažist, mis hõlmab sadu kohtuistungeid, mida olen kajastanud. Ka kohtunikud on eelhoiakutes ja alateadvuses mõjutatavad. Seetõttu pidi see artikkel ilmumist ootama.
Ma ei usu vandenõuteooriaid ja saan siin rääkida vaid enda eest. Kuid usutavasti nõustuvad minuga paljud kolleegid: ükski lugu ei ilmu ilma, et selle autor oleks veendunud teema õiglases käsitluses.
Teema õiglasest kajastamisest lähtudes võinuks välisekspert oma kirjatöös kasvõi poole sõnaga mainida asjaolu, et ta tunneb Keit Pentust isiklikult. Seetõttu mõistan tema isiklikku vajadust eksvälisministrit kaitsta.
Paraku on ajakirjandusel siin vastukaaluks panna sadade leheküljede materjalide läbitöötamisel tekkinud arusaam – asjad Autorollos pole korras ning poliitikud salgavad oma osalust otsustusprotsessis.
Mida on head loos, kus maksumaksja garantiiga anti laen projektile, mille kõik pangad klassifitseerisid riskantseks või suisa kehvaks? Ja mis kukkuski vähem kui aastaga kokku ning maksumaksja poolt täie rauaga kinni maksti.
Mida on head selles, kui kohtute senise arusaama kohaselt firma rahatuks tegemisel osalenud poliitikud kõike eitavad? Ja hiljem, vastuvaidlematute asjaolude ilmnemisel tasapisi oma seisukohti korrigeerima on asunud.
Kaarelson eksitab, kui kirjutab: «Kui lugu kirjutama asudes on jäetud «üle kuulamata» peaosalised või kui tõendeid ei ole, on ainult mingid kõhklused ja kahtlused, siis millest see lugu üldse räägib? Tänases maailmas tekib paratamatult paralleel pigem propagandaga, mille eesmärk ei ole valgustada tõde, vaid lasta asjadel paista teatud valguses.»
See on väide on pahatahtlik, sest selle loo peategelased Keit Pentus-Rosimannus ja Rain Rosimannus on saanud Postimehes enda seisukohtade selgitamiseks mitu lehekülge pinda. Seda ei ole proportsionaalsuse mõttes üldse vähe.
Asju võib näha mitmeti, kuid Eesti Vabariigi justiitssüsteem on Autorollos toimunut käsitlenud siiani kriminaalkuriteona ja saatnud süüdistuse kohtusse. Me ei tea, kas see arvamus jääb kohtus kehtima, kuid see on fakt, millest tuleb kirjutada.
Erinevalt Kaarelsonist ei näe Postimees võimalust, kuidas serveerida Autorollo varatuks tegemist avalikkusele millegi peaaegu lubatu või piiripealsena. See ei ole eeskuju mitte kuskilt otsast.
Kui ajakirjanduse õigustatud teemakäsitlus pälvib kriitikat ja teemapüstituse ajakirjanduse vastutusest, siis millist ajakirjandust presidendi lähikondne Eestisse sooviks? Kas me peaks olema aupaklikumad seetõttu, et selle skandaali ühest peategelasest pidi saama Eesti esimene naispeaminister? Meie arusaam eetikast ja riigimehelikkusest ei ole läbiräägitav.
P. S. Kui välispoliitika ekspert soovib, on Postimees valmis kaks siiani kehtivat kohtuotsust talle tutvumiseks Kadrioru lossi toimetama.