Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Maire Raadik: «Miks keegi ei oska kirjutada?»

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Maire Raadik | FOTO: Peeter Langovits

Kuidas parandada ametnike keelt – või juristide, poliitikute, ajakirjanike, õpetajate keelt? Kas oleks abi, kui koguneksime mõnele ümarlauale asja arutama? Peame maha arvamusfestivali «Miks keegi ei oska kirjutada»? Korraldame üleriigilised keelekoristustalgud – kuid mida teha talgute käigus kokku kogutud keeleprahiga, küsib Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik Õpetajate Lehes.

Kui öeldakse, et ametnikud ei oska kirjutada, ei maksa seda päris puhta kullana võtta. Tõenäolisemalt on ametnikega täpselt sama lugu nagu inseneride, ajakirjanike, õpetajate, arstide, juristide, müüjate, ehitajate ja paljude teiste lugupeetud ametite pidajatega: nende hulgas on alati näpuotsaga säravaid tippe, ka keeleliselt säravaid, on rohkesti tublisid keskmisi ja kauba peale ka neid, kel valitud töö just kõige paremini ei suju.

Inimeste keeleosavus ei ole ju võrdne. Vaadake vaid enda ümber: mõni inimene oskab värvikalt rääkida kõige argisemastki asjast, teine räägib ka huvitava sündmuse ebahuvitavaks. Tänapäeva häda on vist see, et kirjatööga leiba teenijate arv suureneb, kuid nende osatähtsus, kes keelt loomupärase meisterlikkusega valdavad, jääb rahvastikus keskeltläbi ikka samaks. Kehvade kirjutajate hulga kasvades kasvab ka kehvade eeskujutekstide hulk.

«Oma lehm ojas»

Halb eeskuju, nagu me hästi teame, on nakkav. Näiteks juhtub mõjukas poliitik intervjuus ütlema, et tal ei ole oma lehma ojas, ja me võime mürki võtta, et varsti kubisevad meie ojad lehmadest – ning keegi ei mäleta enam, et erinevalt soomlasest, kellel on oma lehmä ojassa, ütles eestlane vanasti sama koha peal meil on siin oma huvid mängus.

Mida teha? Kas panna iga kirjutaja või kõneleja kõrvale seisma keeletoimetaja? Toimetajatest on muidugi palju abi, kuid esiteks on nendegi oskused erinevad ja teiseks ei ole toimetaja asi autori eest tööd ära teha, vaid eeskätt ikka autorit toetada. Toetada on mõtet aga ainult sellist objekti, mis ikka ka ise mingil määral püsti seisab.

Sagedane etteheide keeletoimetajaile on see, et nad on «teksti mõtet muutnud». Seda tuleb tõesti ette, kuid kas see on ainult keeletoimetaja süü?

Mõte võib toimetamise käigus muutuda siis, kui toimetaja ei saa tekstist aru. Mõni keeletoimetaja küsib sel puhul autorilt selgitust, mõni paneb kirja oma kujutluse, aga see ei pruugi olla õige. Ei saagi olla, sest ükskõik kui kogenud on keeletoimetaja ainevaldkonnas, mille tekste ta toimetab, ei saavuta ta enamasti sisu mõistmisel sama taset, nagu on selle valdkonna asjatundjal. Seega peavad keeletoimetaja ja autor tegema koostööd, muidu tulevad JOKK-skeemide kõrvale KOKK-skeemid: keeleliselt on kõik korrektne, aga mõtet õieti pole.

Mis aitaks?

On üks liik tekste, kus tipptasemel tööjõuga ei tasu koonerdada. Mõtlen teadagi õigusakte, seadusi ja määrusi, ka Euroopa Liidu omi. Mis oleks, kui õigusakti loomisel istuksid algusest peale ühe laua taga koos esiteks jurist kui õiguse asjatundja, teiseks aktiga reguleeritava valdkonna asjatundja ning kolmandaks filoloog kui keele­asjatundja, ja ühtki neist ei lastaks enne minema, kui tööl on joon all?

Olen ise kogenud, et keeletoimetaja kutsutakse kampa pigem siis, kui tekst on juba koostatud, halvemal juhul manitsetakse veel, et termineid ei ole vaja puutuda, need on korras, tuleks parandada õigekirjavead. Kahjuks ei ole enamasti ka terminitega lood sugugi korras, ning nendegi fikseerimisel oleks filoloogist abi.

Parandused ja täiendused, olgu nende ringe kui palju tahes, tuleks teha ühistöös.

Kuid nagu öeldud, iga kirjutaja peaks suutma oma töö vähemalt sellisel tasemel ära teha, et keeletoimetajal oleks, millele toetuda. Valmis tuleb olla sellekski, kui keeletoimetajat ei juhtu käepärast olema. Kuidas panna inimesi, kes kirjutamisega leiba teenivad, ära tundma, et oma töövahendi eest tuleb hoolt kanda ja et emakeeleõpe ei pea piirduma kooliajaga?

Karmim viis on rakendada sunnivahendeid, näiteks nõudlik ülemus, kes laseb keeleliselt vigased tekstid ümber teha, või pahane klient, kes kehva keele peale protestib. Mõnikord näib, et ärihuvid, see on klientide võitmine ja hoidmine, panevad rohkem keele eest hoolt kandma kui tüütu korrutamine, et riik − tema ametnike kaudu − peab suhtlema oma kodanikega arusaadavas keeles. Aga kodanik on juba nagu klient, ka tema läheb ära, kui talle ei meeldi.

Leebem moodus teadlikkust kasvatada on keeleline propaganda, mida võiksid teha ja teevadki kõik keeleteadlikud inimesed, alates emakeeleõpetajatest ja lõpetades kas või asutuste sekretäridega.

«Parimas asjaajamise stiilis»

Allikate rohkus võib tänapäeval olla probleemiks. Kui ma tahan teada, kuidas on õige kirjutada, kas peaksin siis guugeldama? Põikama sisse mõnda foorumisse? Postitama abipalve Facebookis? Muidugi võib sedagi teha, kui tahta tegelikku keelekasutust uurida.

Asjatundja abi on võrgus siiski niisama lähedal kui Delfi Naistekas. Aadressil keeleabi.eki.ee on olemas enam-vähem kõik, mis oma keele­kasutuse parandamiseks võib esmajärjekorras vajalik olla: kirjakeele normi alus ÕS, selle soovitusi selgitavad lühemad ja pikemad nõuandekirjutised, süsteemset ülevaadet pakkuv eesti keele käsiraamat, nimeandmebaasid, keelenõuandjate telefoninumber ja meiliaadress.

Oma mõtteid selgelt ja üheselt väljendada ei ole hõlbus töö. Kui kirjutamine hästi ei edene, võetakse appi stambid, käepäraseks kulunud keelendid. Kui mõtted päris otsa saavad, siis tulevad «parimas asjaajamise stiilis» ütlemised, nagu riigikogu kõnetoolist kuuldud «me anname endast parima, et probleeme oleks võimalikult vähe ja ka proaktiivselt läheneme nende teemadega tegelemise veelgi paremale ja tõhusamale teostamisele».

Vähesed suudavad rüütada oma olematuid mõtteid sama elegantsesse vormi nagu Briti telesarja «Jah, härra minister» tegelane Sir Humphrey Appleby; ülejäänutel on sünnis sel kohal vaikida.

Kirjutades ei maksa end ka asjata üle koormata. Keelelised valikud võiksid peale selguse, täpsuse ja ilu arvestada ka vähema vaeva põhimõtet. Mõnedki halva kantseleikeele ilmingud põhinevad tarbetul jõukulul, neist klassikalisim näide on sõna koheselt. Miks on vaja teha määrsõnast kohe omadussõna kohene ja siis sellest omakorda määrsõna koheselt, kui algne määrsõna kohe ajab täpselt sellesama asja ära?

Tekstitegija parim sõber olgu tegusõna pöördeline vorm − öeldis. Ikka ja alati maksab kaaluda, kas konkreetses lauses sobib tegemine või tehakse või teeb. Mõnikord on vaja asju või nähtusi nimetada, siis sobib öelda tegemine; mõnikord on vaja viidata tegevusele, siis sobib kas teeb või tehakse; nende kahe vahel valides tuleb kaaluda, kas jätta tegija ebamääraseks, siis sobib tehakse, või öelda siiski otse ja ausalt välja, kes teeb või teevad. Otsesõnu ütlemist kasutavad ametitekstide loojad palju vähem, kui võiksid.

Võõrsõnade virinad

Kui nüüd tõesti peaks keelekoristustalguteks minema, kerkivad minu vaimusilmas kantseliidilademete kõrvale valesti tarvitatud võõrsõnade virnad. Sealt säravad vastu adresseerima – no ei tähenda sama mis tegelema või lahendama, ekstsellents – ei ole suurepärasus, kvaliteetsus, ekspertiis – ei ole kogemus, ning paljud teised inglisemõjulised võõrsõnad. Kas meil on piisavalt ekspertiisi, et võõrsõnaprobleemi ekstsellentselt adresseerida?

Keeleliste halbuste ja viletsa võõrmõju vastu seismisel on lõppude lõpuks abi ka tervest talupojamõistusest. Mäletan üht üheksakümnendate aastate koosolekut tollase keele ja kirjanduse instituudi saalis, oli mitu kõnelejat, nende hulgas ka riigiametnik, üle keskea mees. Seatud esinejate järel võttis sõna Henn Saari ja ütles umbes nii: vaadake nüüd, siin on meil üks elupõline ametnikuhing, aga kas panite tähele, et ta ei ole lasknud kantseleikeelel oma eesti keelt ära rikkuda.

Filmis «Õlimäe õied» saime imetleda, kuidas oma elu võõrsil elanud eestlanna on alal hoidnud eestipärase eesti keele. Ema Ksenja Jeruusalemma nunnakambri raamaturiiulis oli muide näha ÕS-i lai ja valge selg.

Tagasi üles