Neeme Korv: veehirmust üle

Neeme Korv Foto: Eero Vabamägi / Postimees

Mu laps ujub! Ei tasemetööde eest saadud head hinded, viielised tunnistused ega muu õppetööga seonduv pole üles kaalunud emotsioone, mille osaliseks sain mõne aasta eest Tallinnas Kalevi ujulas. Tõsi, see polnud veel tõeline ujumisoskus, kuid nõks oli käes: laps püsis vee peal ja edasi sai minna ainult paremaks. Läkski.

Miks just see lapse omandatud oskus mind sedavõrd rõõmustas? Põhjus peitub mu enda ujumisega seotud lapsepõlvetraumas. Tean rohkelt inimesi, kes varasuvel, niipea kui ilm lubab, esimesel võimalusel vette ronivad. Mina ei ole aga kunagi olnud veelemb.

Meie koolis polnud ujulat. Kui teises klassis algasid kohustuslikud ujumistunnid, tuli ärgata ülivara, ammu enne, kui raadios algas saatepäev, ning minna linna teises servas asuva kooli ujulasse. Varahommikune linn oli inimtühi ja kõlekülm. Paljudel tänavatel valitses nõukaaja lohakusest ja vaesusest tingitult kottpimedus. Ees ootas niru valgustusega ja tihti vaid leige dušiga pesuruum ning bassein, mis oli lapsele sügav ja mille vesi tundus jäine.

Keskkonna ebameeldivusele lisandus veekartus. Õppekäsitlus, mida võiks teaduslikult liigitada biheivioristlikuks, rahvakeeles aga «panniga pähe»-meetodiks, süvendas hirme, selmet püüda aidata neid ületada. Jagus pisaraidki.

Veetõrkest aitas üle mõni aasta vanem tädipoeg suvel mererannas. Oli kannatlik, õpetas tehnikat, aga korralikku ujujat pole minust saanudki. Kuid niipalju siiski oskan, et kui mu muidu keskmisest sportlikum tütar kooli ujulas samuti veehirmu koges ja ahastas, et ta ei saa «mitte kunagi» ujumist selgeks, sest lihtsalt ei julge, õnnestus teda aidata.

Kergelt see muidugi ei tulnud, pidime palju-palju kordi koos ujulas käima, kuid viimaks kroonis pingutust edu. Laps ujus iseseisvalt esimesed meetrid, seejärel basseinipikkuse… Koolis oli ujumistund peagi mitte ainult lahe, vaid lausa oodatud ja veel mõni aeg tagasi vett peljanud laps pääses koguni klassi ujumistiimi.

Ujumisõpetaja Bruno Nopponen ütleb (PM 2.03), et ujumisoskuse osas tuleb seada kõrgeid eesmärke: 200 meetrit järjest ujuv inimene suudab ujuda ka paar kilomeetrit. 25 meetrit pole tõepoolest mingi nimetamisväärne asi.

Kuid kõigepealt tuleb sellenigi jõuda, sest ikka leidub lapsi, kes vajavad rohkem aega, et vees hakkama saada. Olen veendunud, et üldine ujumisoskus peab kindlasti paranema ning see algab koolist. Kui osutub võimalikuks (loe: riik leiab koolidele raha) seda tänapäevasel tasemel õpetades parandada, tervitan seda otsust kahel käel.

Normid on iseasi. Neid võib seada sihtideks, kuid eeskätt peaks ujumisõpe tähendama, et inimene mõistaks vett kui keskkonda. Et ta ei satuks vees olles paanikasse, kuid ei kibeleks ka testima oma võimete piire.