Ott Luuk: Kirve ja saega ehk Lugu sellest, kuidas üks metsarahvas oma metsa suhtub

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
29. jaanuar 2016 19:22
Ott Luuk | FOTO: Hannes Pehlak

Meile meeldib mõelda eestlastest kui maarahvast, kes oskab ühtaegu pidada sammu moodsa tehnoloogiaga ning olla peremees oma maa loodusele. Seda veidram on näha, kui tugevalt on meie poliitilised otsused kaldu metsast kiire kasu saamise suunas, kirjutab Pärandkoosluste Kaitse Ühingu juhatuse liige botaanik Ott Luuk.

Hiljuti väljakäidud idee põlevkiviahjudes puitu põletada ning seeläbi taastuvenergia statistikaga kauplemisest kasu lõigata on järjekordne sedasorti näide. Olgugi, et riigikontroll on hoiatanud, et senise mahuga raiumine pole jätkusuutlik, tuuakse lagedale puidu nõudlust suurendav kava. Ja loodusväärtustest lähtuvad vastuargumendid tembeldatakse peaaegu automaatselt puukallistajate nutulauluks.

Ajaloolised eestimaalased polnud kuigi suured säästjad

Ajaloolises plaanis on Eestimaa asukad igal juhul puid rohkem raiunud kui kallistanud. Juba vanemal rauaajal olid põld, niit ja karjamaa saanud eestimaalase peamiseks toitjaks. Rahvaarv kasvas ning tõhusamate tööriistade ja -võtete kasutusele tulekuga raadati üha enam metsamaad põldudeks, niitudeks ja karjamaadeks. On hinnatud, et 13. sajandiks oli Eesti metsasus langenud 60 protsendi kanti. Metsa peeti üldiselt küla ühisomandiks, millest igal talul oli õigus oma tarbeks vajalikud puud raiuda. Puidul oli palju kasutusalasid: hoonete, hobuveokite ja paatide ehitamine, tarbeesemete valmistamine, küte, karjatarad, sooteede sillutamine. Paremast palgimetsast hakati mõnel pool puudust tundma juba keskajal: nõudlikumaks tööks materjali leidmiseks tuli minna külast üha kaugemale.

Sedamööda, kuidas puit leidis uusi tulusaid kasutusvaldkondi (näiteks viinaköökide ja klaasikodade küttena), sai selgeks, et metsavaru pole lõputu ning tuluallika säilitamiseks tuleb seda sihipäraselt majandada. 18. lõpupoolel jõudis Eestisse teaduslikel alustel rajanev metsakorraldus. Ühtlasi seati talurahvale piirangud omaks tarbeks puude raiumise osas, mille tulemusena muutus metsavargus ja vägikaikavedu metsavahtidega 19. sajandil vaat et rahvusspordiks. Eesti iseseisvumine ei toonud metsadele leevendust, vaid veelgi suurenenud raiesurve, milles mängisid rolli põllumaade laiendamine, asundustalude rajamine ja spekulatsioonid küttehindadega.

Eesti metsasus enne II maailmasõda oli riikliku katastri järgi vaevalt üle 20 protsendi. Nõukogude ajal metsavaru küll kosus, aga see päädis raiepalaviku ja enneolematute metsavargustega 1990. aastatel. Avanenud eksporditurg ajas metsarahval pea segi ja selle tulemused on maastikupildis siiani näha.

Põlismets peab olema suutnud kõik üle elada

Kaalume väidet, et meil on palju vana metsa ning raiemahtude suurendamine loodust märkimisväärselt ei kahjusta. Alustada tuleb sellest, et raieküps mets ja vana mets ei ole võrdväärsed mõisted. Kui parim raieaeg hakkab mööduma, siis metsakasvataja võib mõelda: «mets vananeb ja kaotab väärtust», aga looduskaitsja rõõmustab ja mõtleb risti vastupidi. Elurikkuse seisukohalt ei ole metsal «parim enne» kuupäeva. Mõned olendid vajavad väga vanu puid (elavalt või surnult), teised on jälle väga saamatud rändajad ja peavad vastu ainult keskkonnas, kus «katust» pea kohalt ära ei tõmmata.

Raied on muutunud tõhusamaks. Eritehnika, maaparandus ja teedevõrgu arendamine on viinud niikaugele, et kehvad loodusolud üksi metsa ei kaitse. Eriti väärtuslikke alasid võib võtta kaitse alla ning neid rangete piirangutega hoida, aga me ei saa kõiki loodusväärtusi keelu alla panna, nii nagu me ei saa kogu elavat eesti kultuuri sulgeda ERMi keldritesse. See, mis ülejäänust saab, sõltub poliitilistest otsustest ja maaomanike väärtushinnangutest.

100-aastane või vanem mets peab olema üle elanud esimese vabariigi aegsed raadamised, ENSV plaanimajanduse ja taasiseseisvumise järgsed röövraied. Tulemus on, et liigirikast elustikku ülal pidavat vana loodusmetsa on vähe järel ning tagatipuks paikneb see laialipillatud kildudena, mida eraldavad raiesmikud ja noored majandusmetsad. Paraku ei ole osa vanade metsade elanikke võimelised neid takistusi ületama ja osa sobivaid kortereid jääb tühjaks.

Lendoravat ei päästa Eestis enam miski

Lendorav on elupaikade kokkukuivamise ja killustumise tõttu Eestis praktiliselt välja surnud. Õieti ei ole see veel realiseerunud, aga asurkond on nii väikeseks jäänud, et ükski abinõu ei pruugi seda enam päästa. Üleilmses plaanis on lendorava kaotamine kohaliku tähtsusega õnnetus: liigi levila ulatub üle Läänemerest Vaikse ookeanini.

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu (IUCN) ohustatud liikide punases nimestikus on lendorav kategoorias Least Concern, kuhu paigutatakse tavalised, laialt levinud liigid. Lendorava languse teeb märgiliseks asjaolu, et tema halb käekäik ja selle põhjused on olnud küllalt pikalt teada, aga sellest hoolimata pole me suutnud trendi pöörata. Suur osa vanadele metsadele eriomastest organismidest ei ole nunnud karvased loomakesed, vaid samblad, seened, putukad ja muud pisiolesed, kelle leidmine ja äratundmine nõuab eriteadmisi. Me ei pruugi teada saada, kes neist kadus viimati või kaob järgmisena.

Üksiku harulduse kadu ei põhjusta veel ökosüsteemi kokkuvarisemist, nii nagu üksiku juuksekarva väljalangemisest ei jää me kiilaks. Aga kui on käivitunud protsess, mille tõttu langeb karva järel karv, siis on asi hullem. Paljast peanuppu võib varjata parukaga, kuid piisab kergest kevadisest tuulehoost, et tõde päevavalgele tuua. Ainult tootlikkust silmas pidades kujundatud puupõld on elurikkuse poolest samasugune enesepettus nagu parukas – pealtnäha nagu päris mets, aga ta ei täida kõiki loodusliku metsa funktsioone. Temas ei ole nii palju elu – kurioossel kombel paljus sellepärast, et puuduvad vanad, haiged ja surnud puud.

Puidu põletamine energia tootmiseks pole tingimata halb idee

Mis elab, see kord sureb ning laguprotsesside käigus vabaneb süsihappegaas. Sellegipoolest kõigub metsade süsinikubilanss laias plaanis üsna nulli lähedal: mis ühe puu kõdunedes vabaneb, selle võrra seotakse teisal noorte puude poolt. Elavasse biomassi seotud süsiniku kaudu ei ole võimalik emissioone kuigi palju kärpida, sest me ei saa piiratud ruumis samade ressursside varal koos elavate organismide massi kordades kasvatada, ilma et osa neist selle kätte surema hakkaks.

Üks koht, kuhu elavas ökosüsteemis süsinik saab pikaks ajaks ladestuda, on muld. Kui mulla orgaanikarikkad horisondid ajapikku tüsenevad, siis olemegi veidi süsihappegaasi atmosfäärist vähemaks saanud. Äärmuslik näide sellest on turba ladestumine märgaladel. Ja just siin, mitte üleküpsenud palgipuudes, on Eesti maastike piinlik emissioonikorsten: turba kaevandamise, aga ka metsakasvu parandamise eesmärgil kuivendatud soodes laguneb tuhandete aastate jooksul ladestunud turvas.

Puidu põletamisega elektrienergia tootmine ei ole tingimata halb mõte, aga selle keskkonnasõbralikkus sõltub «ainult» detailidest – kus, kui palju ja mida ahju aetakse ning kui efektiivne on energia tootmine. Eestis raiutakse pidevalt hulk kehva kvaliteediga puitu (erinevatel põhjustel raadatav võsa, raiejäätmed jne.), millest energia tootmine oleks tõesti asjalik. Auvere ahjudega seoses nimetatud mahtusid ei ole lootust nendega katta. Võsaga katmata jääva kütte võrra suureneb nõudlus päris metsade raiumiseks, see aga on vesi metsaärimeeste veskile.

Tulundusmetsad ei kipu üle küpsema seepärast, et lubatud raiemahtude piir oleks seinana ees. Pigem on asi selles, et puidu hinnad on madalseisus ja raiumine ei tasu ära. Mure saamata jäänud tulu pärast ei ole naerukoht ja iseenesest ei ole midagi kummalist ka selles, et riik seda muret majanduspoliitiliste nüketega leevendab.

Aga miks ei võiks põhjendada otsuseid tegelikult toimivate argumentidega? Metsamajandajate ja looduskaitsjate seisukohad ei pruugi ühtida, aga kui need on ausalt laual, saab teha arukamaid otsuseid. Võib vaielda, milline on mõistlik kompromiss elurikkuse säästmise ja raha teenimise vahel, aga väita, et raiemahtude tunduva suurendamisega seotud otsus on kuidagiviisi «roheline» või ajendatud vajadusest keskkonnaseisundit parandada, on lihtsalt küüniline umbluu. Endast lugupidavale metsarahvale ei tohiks selline häma igatahes meeldida. Ta teeks omad järeldused ja peaks seda valimisteni meeles, see on kindel.

SAADA E-POSTIGA PRINDI ARTIKKEL