Andrus Karnau: liberaalse maksupoliitika embuses

Andrus Karnau Foto: Pm

Eesti ühel suuremal elektritarbijal, Kunda haavapuidumassi tehasel Estonian Cell on suur mure. Elektriaktsiis ja taastuvenergiatasu on ajanud elektri hinna kõrgemaks kui ettevõttele kasulik. Nad ei ole ainsad, kel selline probleem.

Detsembris ja jaanuaris, mil elektri tarbimine on aastas suurimad, teab iga koduperenainegi, et energia on kulukas. Samas pole mõni sent rohelise energia toetuseks suur probleem. Kui aastas kulub energiale aga miljoneid eurosid, eriti veel siis, kui tootmine on ülimalt energiamahukas, on igal sendil hoopis teistsugune tähendus.

Küsimus polegi niivõrd rahas, kuivõrd selles, et kui Eesti tahab hoida energiamahukat tootmist, siis kas ülisuurte investeeringute saamiseks peaks riik pakkuma ettevõtjaile soodustusi. Et kas tootmisettevõte on väärtus, mida maksustades peaks riik käituma teisiti kui koduperenaistega.

Elektriaktsiis ja taastuvenergiatasu ei ole ainsad juhtumid, kus see küsimus on kerkinud. Üle-eelmisel aastal oli suur pahandus keskkonnatasude pärast. Kui mäletate, siis küsisid põlevkiviettevõtted sama: kas selle nimel, et täita riigikassat maavarade maksudega, tasub löögi alla panna terve sektori konkurentsivõimet? Vastust hakkame ilmselt õige pea nägema, sest nafta hind on maailmaturul tavatult madal. Põlevkivitööstuse suur tuluallikas on aga õli, mille aina väiksem hind survestab tööstust. Maavarade maksud tõusid sel aastal taas kõigest hoolimata.

Kunda haavapuidumassi tehase juurde tagasi tulles: ettevõte tarbib 2,5 protsenti Eestis kuluvast elektrist. Kui see üleöö lõppeks, siis tähendaks see nii võrgu- kui ka taastuvenergiatasu, sest neid kogutakse meil n-ö ühise potina, kus vajalik summa jagatakse tarbijate vahel.

Selge on see, et Kunda tehas töötab veel aastakümneid. Omanikud on teinud investeeringu, see on nende äririsk, elektrienergia hind on tõusnud kogu Euroopas, riigiti küll erinevalt, aga ikkagi tõusnud. Eesti pole erand.

Eurostati võrdluses on Eesti elektrienergia hind tööstustarbijatele Euroopa keskmike seas. 2014. aasta teise poolaasta arvestuses oli Eesti hind madalam kui ELi 28 riigi või euroala keskmine. Selles võrdluses näeme head välja. Ent kui vaadata lähemalt, siis maksid Eesti ettevõtted elektrienergia eest rohkem kui Taani, Soome, Norra või Rootsi ettevõtjad. Läti ja Leedu ettevõtjail tuli meist rohkem maksta.

Estonian Celli juht rääkis Äripäevale, et Austrias oleks nende tehase elektrikulu väiksem. Eurostati tabeli järgi see nii ei ole, aga Eurostat võrdleb tööstustarbijaid, kelle aastakulu on 500–2000 MWh. Haavapuidumassi tehasel on see 220 000. Teistes riikides võivad ülisuured tarbijad saada soodsaid diile. Meil mitte.

Nii et liberaalse turumajanduse eestvedajatena võime öelda, et võimalused on meil kõigil võrdsed, riske oleks tulnud täpsemalt hinnata. Koligu siis Austriasse? Kui riigieelarve tasakaalu nimel on iga euro tähtis, siis on mõistetav, et ministrid ei taha kuuldagi mingitest maksusoodustustest. Kui meenutame, siis erisuste puudumine on olnud pikki aastaid maksupoliitika alustala. Kõigile võrdselt, ühesuguse mõõdupuuga.

Majandusministeerium koostab praegu tööstuspoliitika rohelist raamatut. Minister Liisa Oviir on öelnud, et asja analüüsitakse. Tõsiasi on aga see, et valitsuses pole poliitilist üksmeelt tööstusettevõtetele maksuerandite loomise asjus. Kuni pole üksmeelt, seni asju analüüsitakse. Kuni analüüsitakse, toodavad ettevõtted kahjumeid või teised ettevõtjad leiavad, et liiga kuluka energia tõttu teeme suured investeeringud teistesse riikidesse. Eesti majandus vajab aga suuri investeeringuid, sest ainus, mis meid jõukaks teeb, on tööstus.