Kuidas võivad pärast eilset hävitaja allatulistamist muutuda Türgi ja Venemaa suhted ning mida see endaga kaasa toob, arutleb Bathi ülikooli rahvusvahelise julgeoleku professor David J. Galbreath veebiväljaandes the Conversation.
David J. Galbreath: kas Türgi ja Venemaa vahel juhtunu võib olla uue suurema konflikti algus?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ohtlik taevas Süüria kohal on nüüdseks oma reputatsiooni ka ära teeninud. Türgi välisministeerium kinnitas eile, et Türgi väed tulistasid oma piiri lähedal alla Vene hävitaja. Vene välisministeerium kinnitas peagi, et Süüria kohal kaotati hävitaja Su-24.
NATO peakorteris Brüsselis mõistsid diplomaadid Venemaa agressiivsuse hukka, ent ütlesid ka, et Türgi oleks pidanud Vene sõjalennuki oma õhuruumist välja eskortima.
Suurem pilt
Enam-vähem samal ajal, kui toimusid Pariisis terrorirünnakud, jõudsid USA ja tema liitlased Venemaaga esialgse kokkuleppeni Süüria võimaliku võimuvahetuse küsimuses. Paistis, et on võimalik senisest ummikseisust edasi liikuda.
Türgi ja Lähis-Ida sunniitlikud riigid on Assadi režiimi vihased vastased, ning neid ei rõõmustaks kokkulepe, mis presidendi ametisse jätaks – ka juhul, kui see oleks vaid ajutine lahendus. Iraan ja Venemaa sooviksid aga, et nende liitlane jääks võimule, ehkki Venemaa on näidanud üles ka mõningast avatust võimuvahetuse idee suhtes, nõudes samas, et enne tuleb võita niinimetatud Islamiriik.
Pärast Pariisi rünnakuid asus Prantsusmaa kiiresti ISi vastu tegutsema ja ka NATO paistab olevat võtnud omaks seisukoha, et esmajoones tuleb tegeleda terroristidega – Assadi küsimus võib jääda oma aega ootama. Kas see mõningane üksmeel kaob nüüd pärast Su-24 allatulistamist?
Ajaloolised pinged
Tuleb meeles pidada, et ehkki teise riigi lennuki allalaskmist võib näha sõjaaktina, pole sellised juhtumid enamasti suurema konfliktini viinud. Viimati lasi NATO liige Venemaa hävitaja alla 1953. aastal kesk külma sõja alguse pingeid ja ummikseisu, millega lõppes Korea sõda. Toona oli tulistajaks USA ja alla lasti Nõukogude hävitaja Mig-15.
1950ndatel tulistati alla mitmeid NATO hävitajaid, ent ehkki see andis hoogu külmale sõjale, ei toonud need kaasa tegelikke rünnakuid. Eskaleerumine on muidugi alati tõenäolisem siis, kui mõlemad vastased on koos õhus. 1990ndatel olid NATO ja Venemaa lennukid koos endise Jugoslaavia kohal, toona õnnestus aga ohtlikke intsidente vältida.
Kui Venemaa tänavu augustis Süüria kohal lendamist alustas, oli õhus märkimisväärne hulk ärevust – kas nii paljude erinevate riikide mehitatud ja mehitamata lennumasinate kohalolu korral õnnestub hoida õhuruum ohutuna. Oktoobri alguseks kinnitasid nii USA kui Türgi valitsused, et on mures Venemaa poolt toime pandud Türgi õhuruumi rikkumiste ning Türgi- ja läänemeelsete mässuliste pommitamise pärast.
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan teatas siis:
NATO on esitanud selge ultimaatumi... Me ei saa seda taluda. Astutakse samme, mida me ei sooviks näha. Türgi jaoks ei ole see vastuvõetav. See on ka NATO põhimõtete vastu.
Venemaa välisministeerium vastas kinnitusega, et igasugune Türgi õhuruumi rikkumine on toimunud tahtmatult ning tulevikus seda välditakse. Hiljem kommenteeris USA välisminister John Kerry, et tegu on täpselt selliste juhtumitega, millele Türgi võinuks kõigi õiguste kohaselt vastata lennuki allatulistamisega. Kerry sõnul oli ka üha enam tõendeid, et Venemaa paneb Türgi suhtes toime rikkumisi.
Sekkumise reeglid
Milline on siis Venemaa suhe Türgi ja NATOga? Venemaa on vältinud juhtunut Türgi agressiooniks nimetamist. Türgi valitsus aga teatas, et Vene Su-24 sai enne tulistamist kümme hoiatust.
NATO-Venemaa nõukogu, mille abil taolisi tahtmatuid ja tahtlikke juhtumeid vältida, ei ole enam. Siiski avati mais NATO ja Venemaa vahel kuum liin, mis on kasulik kaine mõistuse säilitamiseks kesk juhtunu uurimist.
Suuremas plaanis seisame aga silmitsi suure probleemiga. Türgi on selgelt Assadi valitsuse jätkumise vastu, Venemaa liitumine sõjaga võib aga pehmendada mitmete lääneriikide liidrite suhtumist Assadisse. Venemaa ja Iraan on selgelt Assadi eemaldamise vastu.
Reeglite järgi ei pidanuks Vene lennuk Türgi õhuruumi sattuma, ent tuleb meeles pidada, et me ei tea tegelikult, kui sageli seda juhtub ja kas Vene piloote saatis sedapuhku lihtsalt äärmine ebaedu ja nende lähedusse sattus Türgi F16.
Tarvis on kainet mõistust
Muret tekitavaks on asjaolu, et see sündmus tähistab selget muutust reeglites, mille järgi on toimunud seni see, millele aeg-ajalt viidatakse kui uuele külmale sõjale. Lähis-Idas on tulnud ette juba olukordi, kus brittide Kuningliku õhuväe hävitajad on lukustanud sihtmärgi – vaenuliku Vene lennuki – ja saanud ka õiguse tulistada.
Kas see eskaleerub? Kas on tõenäoline, et näeme veelgi lennukite allalaskmist ja konflikti süvenemist? Vene lennukid ja allveelaevad rikuvad jätkuvalt rahusvahelisi õhu- ja merepiire. Suhete paranemisele ei aita kaasa ka see, et NATO paneb Põhja-Jäämerel ja Venemaa piiril pidevalt proovile Vene radareid.
Kuni Venemaa ja Türgi suudavad olukorra omavahel lahendada, on tõenäoline, et Venemaa jätkab manööverdamist senisest ettevaatlikumalt ega taha teha midagi, mis laiendaks veelgi juba niigi palju ohvreid nõudnud sõda.