Üks pingelisemaid perioode eesti kooli ja seega ka Õpetajate Lehe ajaloos oli aasta 1950. Suurema osa oma ajaloost on Õpetajate Leht ilmunud Nõukogude Õpetaja nime all. Elu on niisugune. Ja võimalik, et see ongi ajalugu, kirjutab Õpetajate Lehes selle 85. sünnipäeval Karl Kello.
75 aastat tagasi, 25. oktoobril 1940 ilmunud esimesest Nõukogude Õpetajast oli lugeda, et «vastutusrikas haridustööline, kes üleeile oli kulakute muigealune koolmeister ja keda eile taheti teha kapitalistlike saamaliitude jooksupoisiks, on täna saanud Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi õpetaja kõrge nime». Ja et «kodanlikus koolis süvendati visa järjekindlusega õpilasisse ülemuse-alamuse tunnet» ja et «koolipere jagunes paratamatult kahte eriklassi: õpetajad – õpilased, kelle vahel käis omamoodi «klassivõitlus»», sotsialistlik kool aga «ei luba kunstlikke hiinamüüre õpilase ja õpetaja vahel». Esines seal pikema artikliga ka Johannes Käis («Õpetajate edasiharimistöö organiseerimisest»).
Punane hommik
Teises Nõukogude Õpetaja numbris, 1. november 1940, võeti juba kõneks teema «Punased nurgad ja Punased hommikud koolidesse». Kust sai teada, et kui kodanlikes koolides olid sunduslikud hommikupalvused, siis neid hommikusi koolipere kogunemisi tuleks jätkata ja sisustada kõnede, deklamatsioonide, ühis- ja koorilauludega, orkestripaladega jne, mis tiivustaksid õpilasi sotsialistlikule ülesehitustööle koolides ja koduski.
Märtsis 1950 ilmusid tankid taas Tallinna tänavaile: 21.–26.03 toimus EK(b)P keskkomitee 8. pleenum, kus NLK(b)P KK poliitbüroo 7. märtsi otsuse valguses («Vigadest ja puudustest EK(b)P KK töös») süüdistati kohalikke parteijuhte leebes suhtumises kodanlikesse natsionalistidesse, klassivõitluse alahindamises ja täiesti vaenulikus kaadripoliitikas. Pleenumi kõnetoolist kostis räigeid süüdistusi, mh näiteks et «jultunuks on läinud need kontrrevolutsioonilised tegelased» teaduste akadeemiast ja et «haridussüsteemi peamine puudus on see, et tänase päevani on seal säilinud Andreseni ja Nuudi tegevusväli». Kõigi teiste kõrval tehti ametist lahti haridusminister Arnold Raud, endine kõrge poliittöötaja.
Töötavate hulkade verivaenlased
Kuivõrd lehe tegemine käis tollal ilmselt veel pikema vinnaga kui praegu, ei alanud kodanlike natsionalistide paljastamine just välkkiirelt. Alles 14. aprillil 1950 asuti Nõukogude Õpetajas avama nende rahvavaenulikku olemust. Nädal hiljem, 21. aprillil ilmunud juhtkirjas «Bolševistliku printsipiaalsuse eest meie kooli õppe-kasvatustöös» sedastati, et «Kahtlemata oleks edusammud hariduse alal olnud veelgi suuremad, kui meie kooli arengut ei oleks mõnevõrra pidurdanud elemendid, kelle huvidel ei ole midagi ühist nõukogude kooli huvidega. Eesti nõukoguliku kooli arendamine on nimelt toimunud pideva võitluse olukorras, võitluses purustatud vaenulike klasside jäänuste vastu, eesti kodanlike natsionalistide vastu.»
Need eesti töötavate hulkade verivaenlased eesotsas Nigol Andreseni, Hans Kruusi jt püüdnud juba alates 1940. aastast igati kahjustada eesti nõukoguliku kooli arengut. Andresen rakendanud juba enne sõda hariduse rahvakomissarina kõik jõupingutused selleks, et pidurdada tõelise nõukogude kooli loomist ja meie noorsoo kasvatamist nõukogude korrale andumuse vaimus. Pärast sõda jätkanud ta nõukogudevastast joont haridusministeeriumis, sokutades juhtivaile kohtadele endisi kodanlikke ohvitsere, soodustades endiste reaktsiooniliste õpetajate määramist koolidirektoreiks jne.
Säärane ekslik ja täiesti vaenulik kaadri paigutamine viis selleni, et kodanlikud natsionalistid (kes teenisid angloameerika imperialismi huve) võisid rahulikult jätkata oma räpast tööd ja mürgitada laste teadvust. Mistõttu oli kõigi haridustöötajate kohus paljastada kodanlike natsionalistide urgitsusi ja mõjusid.
Üks ring sai täis. Hans Kruus, kes kümme aastat varem oli viimaseks sõjaeelseks, õigemini sõjaalgusaegseks jäänud Nõukogude Õpetajas (27. juuni 1941) kirjutanud «fašistliku Saksamaa jultunud kallaletungist» ajendatud loos, et ajalooline verivaenlane on väravas – eesti rahva verivaenlane –, oli nüüd ise eesti töötavate hulkade verivaenlaseks tehtud.
Täis kodanlikke väärkontseptsioone
Veel nädala pärast, 28. aprillil 1950 kirjutab Nõukogude Õpetaja: «Kodanlikud natsionalistid, püüdes igati pidurdada meie kooli arengut, on ka õpikute alal püüdnud teha oma kahjulikku tööd. /…/ Haridusorganites või kirjastustes istuvate kodanlike natsionalistide tegevuse tõttu ilmus mõnigi õpik suure hilinemisega. /…/
Eriti on kodanlikud natsionalistid Kruus, Andresen jt. püüdnud mõjutada ajaloo ja kirjandusajaloo õpetamist Eesti NSV koolides. Nende rahvavaenlaste sepitsuste tulemusel ei oma koolid veel praegu marksistlikku eesti ajaloo ja eesti kirjandusajaloo õpikut. Eesti kirjandusajaloo kohta on küll ilmunud rida raamatuid, ent neid ei saa me ühtegi nimetada tõsiselt teaduslikeks marksistlikeks teosteks. Need on metodoloogiliselt objektivistlikud tööd täis kodanlikke väärkontseptsioone.
Seepärast tuleb meie kirjandusajaloo õpetajail väga kriitiliselt ja ettevaatlikult suhtuda neisse raamatuisse. /…/ Tuglas, jätkates oma kodanluseaegseid traditsioone, eelistab psühholoogilisi, õigemini psühholoogitsevaid analüüse teoste ideoloogilisel lahtimõtestamisel. /…/ Ei tohi lubada Tuglastel ja Söötidel [Bernard Sööt] kirjandusteaduse sildi all antimarksistlike kontseptsioonide levitamist meie koolides.»
12. mail 1950 mainitakse juba nimeliselt õpetajaid, kelle «koht ei ole koolis». Raikküla seitsmeklassilise kooli õpetajad Riho ja Hilda K. (perekonnanimi välja kirjutatud) «pedagoogilist tegevust iseloomustab apoliitilisus, rippumine kodanlike traditsioonide küljes, vaen kõige nõukoguliku vastu. R. K. nimelt on arvamisel, et matemaatika on apoliitiline aine. Ta arvab nii sellepärast, et kodanlikus koolis oli matemaatika apoliitiline. /…/ Eesti keele tunnis sõnu kolhoos, sovhoos, sotsialism, kommunism jne. õpetaja H. K. ei käsita. Kooli õpilased ja nende vanemad saavad juba ammu aru, et H. K. ei taha käsitada neid sõnu, ei taha sellepärast, et ta ei ole nõukogude inimene.»
Ja veel: käesoleva aasta kevadel pidasid R. ja H. K, kes, muide, elavad koolimajas, harmooniumimängu saatel palmipuudepühi, millest võttis osa veel üks õpetaja ja kooli teenija. Lõpetuseks üleskutse: «Harjumaa haridusosakonna juhataja sm. Sarri, puhastage Raikküla seitsmeklassiline kool natsionalistlikust ollusest, looge võimalused viljakaks tööks noorte kasvatamisel tublideks Nõukogude kodanikeks.»
—
Vene keel esimeses klassis
1. novembril 1980 on Nõukogude Õpetajast lugeda, et kuivõrd vene keele kui suhtlemisvahendi osatähtsus suureneb pidevalt, hakatakse käesoleva õppeaasta teisest poolaastast vene keelt õpetama 1. klassis. (1980/1981. õppeaastal alates teisest poolaastast neli tundi nädalas, kuid järgmise õppeaasta septembrist kaks tundi nädalas.)
—
Püsivate põikpeade klass
Leheloos «Võidelda otsustavalt kodanlike igandite vastu Nõukogude koolis» (19.05.1950) tuuakse juba hulgaliselt pealinna õpetajate nimesid. Tallinna Keskrajooni haridusosakonna juhataja sedastab endale tuha päheraputamise kõrval, et «on küll avastatud õpetajate vigu, kuid ei ole küsimust bolševistliku printsipiaalsusega üles tõstetud. Klassivõitluse teravnenud perioodil, nõukogude pedagoogika süvendamisel Eesti NSV-s ei saa enam leppida vana olukorraga. Üha teravamalt tuleb paljastada nõukogude kooli tööd takistajad kodanlikud natsionalistid.»
7. keskkoolis on leitud mitmeid kodanliku pedagoogika jutlustajaid, «kes okupatsiooni ajal Eestis teenisid kuulekalt fašiste» ja suhtusid «kommunistlikku noorsooühingusse halvustavalt». Osavasti suutnud end maskeerida 2. keskkooli õpetaja, «õelaima töörahva vaenlase» naine: «Seda, et tema klassist ei ole kasvanud ühtki kommunistlikku noort, põhjendab ta sellega, et klass olevat «püsivate põikpeade» klass. Kuid nõukogude pedagoogika ei tunne terminit «püsivad põikpead». See on omane ainult kodanlikule pedagoogikale.»
Eraldi on kõneks võetud 20. keskkool, kus olla kõigele lisaks veel hulk õpetajaid, «kes mürgitavad noorsugu usu kahjustava mürgiga. /…/ Nad ei taha rakendada Stalinliku Konstitutsiooni 124, kus on öeldud, et «Kodanike südametunnistuse vabaduse kindlustamiseks on NSV Liidus kirik riigist ja kool kirikust lahutatud. Kõigil kodanikel on usukultuse toimetamise vabadus ja usuvastase propaganda vabadus.» Nad poevad paragrahvi viimase osa varju ja püüavad seletada, et ainult kõrgema võimu imetegevasse jõusse uskudes nad suudavad olla «nõukogude pedagoogid».» Kinnitades, et usk ja kommunism on sugulusvennad. «Väites jultunult, et ka marksism pole kindlaks teinud jumala olematust, naeruvääristavad ja pilkavad nad marksistlikku teadust.» Näiteks polevat teada, kuidas tekib elekter – jumal olevat selle looja.