Küsimused kliima ja ökosüsteemi probleemidest on osutunud inimestele üsna kaugeks teemaks. Vaidlus selle üle, kas inimesed on oma tehnoloogiakires planeedi kliima ja ökosüsteemi ehk tuksi keeranud, võib kesta just selle asjaolu tõttu üsna pikalt, kirjutab kolumnist Marek Strandberg.
Niikaua on aga nafta- ja tuumakiimas ettevõtlusel mõnus edasi toimida. Mõnus selles mõttes, et puudub vajadus vahetada välja tehnoloogiaid ja pruukimisse võtta uusi ja sedapuhku keskkonnasõbralikumaid lahendusi. Keskkonnasõbraliku toimimise vajadus on inimkonna jaoks üsna uus vajadus.
Eelmine energiatehnikate ulatuslik uuendus ei toimunud mitte keskkonna- vaid humanistlikel kaalutlustel. Nimelt juurutati aurumasinad ja hiljem muud masinad rööbiti orjanduse väljaarvamisega läänemaailma energiaallikate hulgast. Juba 19. sajandil kinnistunud energiamuundamise viis on jäänud samaks. Soojusmasinateks nimelt, mis on efektiivsuse mõttes üsna algelised. Soojusmasinate kasutegur saab küündida nimelt nii kõrgele, kui on selle sooja ja jaheda osa temperatuuride vahe suhe sooja osa temperatuuri.
Kõikvõimalikel elektrilistel protsessidel on see looduse olemuse tõttu märkimisväärselt kõrgem. Olgu siis tegu pooljuhtidega, millest saab valguse mõjul voolu, või katalüsaatoritel põhinevate keemiliste vooluallikatega (kütuseelementidega).
Ehk siis meie energiamuundite ideestik on vana, uusi võimalusi on palju, aga tehnika on takerdunud ajalukku, kuna mantra, et uus on kallis, on osutunud kuidagi eriti tõhusaks arengupiduriks.
Selle paigalseisu üheks põhjuseks on jätkuv võimalus naftakiimast rahuldust saada. Araablased ja venelased, kel on vaja vaid näpp maasse torgata, et energiamasinate jaoks muundatavat vedelikku tuleks, on muude naftakiimastega loomulikult need, kelle arusaadavad ja ulatuslikud huvid täna soojusmasinate kasutust üleval hoiavad. Julgen arvata, et Ameerika Ühendriikides on käimas üsna ulatuslik tehnoloogiavahetuse ettevalmistus. Meil mitte. Sest naftakiima teisenduseks siinmail on selle erivorm – kukersiidikiim.
Eesti kinnisidee põlevkivi
Põlevkivist saab selle kohaselt teadupoolest kõike. Norras, ka rikkuse ju naftast kogunud riik, on aga asju ajanud nii, et seal on rahvaautoks Tesla elektrisõiduk. Meie põlevkivikasutus pole rahvast rikkamaks teinud. Kirde-Eesti majanduslõks on pigem süvendanud majanduslikke probleeme ja pingestanud rahvussuhteid. Riigiringhäälingu lisatava kanaliga paraku majanduse aegunud loomust ei muuda.
Miks meil oleks vaja suurema kasuteguri ja väiksema keskkonnamõjuga energiamuundeid? Ikka lihtsal põhjusel: isegi energiasäästlikult toimides, näiteks maju ehitades, on inimesi niivõrd palju, et energiavajadus on üsna ulatuslik. Järgmine oluline säästumuutus saabub ilmselt transpordi vallas, sest sõidukeist umbes linnade ja teede põhjuseks on asjaolu, et iga autoomanik kasutab oma sõidukit vaid 5 – 10 protsenti ööpäevast. Iseliikuvad autod vähendaksid sestap sõidukite vajadust kümme ja enamgi korda!
Praegu on kõigi nende muutuste esilekutsumiseks vaid üks sotsiaalselt ning majanduslikult aeglaselt ja vavaliselt mõjuv riikidevaheline lepe – Kyoto kliimalepe, mis sätestab, et inimene on suure tõenäosusega ulatuslikele kliimamuutustele kaasaaitaja, ning need muutused ei ole inimkonnale head. Tõhusaid kavasid aga paraku pole ning energiamuundamise viisid on jätkuvalt ja valdavalt samad.
Muutusi maiti muidugi toimub. Taastuvenergia ja selle arukamad muundamistehnikad on majandust muutnud nii Saksamaal kui Taanis. Autotööstused on valmis saanud lisaks akuautodel ka vesinikust elektrit muundavate autode prototüübid ja väikeseeriad. Õhulaev Hindenburgi plahvatusete näitega ei õnnestu vast enam ka vesinikuhirmu külvata, sest selle sõiduki hukutas tehnikaajaloolaste väiteil kangas, mis oli värvitud süttivaks ning välgulöök, mis selle süütas.
Sellises olukorras liigutakse taas järjekordse Kyoto jätkukonverentsi suunas. Sedapuhku toimub see sügisel Pariisis. Mõistagi on see oluline, kuid olulisem veel on aru saada, millist positiivset mõju avaldab ulatuslikum energiademokraatia ehk siis võimekus ja soov kasutusse võtta vahetuid energiavoogusid (päike, tuul, maasoojus jms) ning hakata neid kasutama ja salvestama.
Mõelge või selle peale, kui mõnus on elu, kui teid ei koti, mis maksab gaas või nafta ja kas seda on või ei ole. Mõelge selle peale, et teil on sõitmist vajavate asjade ajamiseks elektrisõiduk, mille jaoks enamuse vajaminevast voolust muundab te kodu katusel olev päikesejõujaam.
Kuhu on kadunud Eesti uuendusmeelsus?
Julgen väita, et seda pole ulatuslikult siin kunagi väga olnudki. Kas saab loota mingit innovaatilisust riigiisadelt ja -emadelt, kes innovatiivse laevaühenduse saartega populistlikust kiusust ja saamatusest vastu taevast lasevad. Uued praamid ja nende haldamise süsteem oli märkimisväärne innovatsioon nii tehnoloogia kui äri vallas. Selle kaotamise märgiks on Partsi-Palo nimelised «nostalgilised» praamisabad.
Loota ju võib, et Tallinna Sadam hakkab edukalt toimetama praamiühenduse korraldajana. Sadam!?!? See pole ju laevandusettevõte.
Maanteeamet näitab trääsa innovaatilisele bussiettevõttele. Varsti juba igaviku kükitab elektriturgu reguleerivas seaduses klausel selle kohta, et voolumüüja peaks olema osaühing või aktsiaselts. Aga tulundusühistu? Täiesti korralik ettevõtlusvorm, aga paraku Eestis voolutootmiseks ei sobi, vaatamata asjaolule, et näiteks Taanis, Saksamaal ja Rootsis on tulundusühistutel üsna suur roll energiatootmises.
Keskkonnaministeerium, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, Arengufond, Keskkonnainvesteeringute Keskus ja teab veel kes ja mis on kolmandat aastat teadlikud sellest, et põlevkivi võib olla järgnevaks 20 – 30 aastaks täielikult asendatav taastuva toormega.
Taastuvenergiale üleminek on võimalik
Eestis on nimelt võimalik juba avatud turbaväljadelt koguda ja vajadusel kütusteks töödelda kuni 5 miljonit tonni süsinikku aastas (tõsi, see pole nüüd kõige parem näide uute energiamasinate jaoks). Ammutatud turbalae saab taastada süsinikku siduva soise ökosüsteemi (see on aga uuenduse koht, sest vastupidisel juhul emiteeriksid need unarusse jäetud rabad kahe-kolmesaja aastaga seal oleva orgaanilise aine süsihappegaasina niikuinii).
Eestist on saamas tehnoloogiliselt suletud ühiskond. Ei, eestlased on nutikad ja leiutavad ja tegelevad innovatsiooniga. Paraku samal moel nagu rändavad Eestist inimesed mujale tööle rändavad samal moel Eestlaste ettevõtted ka mujale kasumit tootma.
Energeetika vallas on viimaseks selliseks suuremaks väljarändajaks Skeleton, superkondensaatoreist energiasalvestite tootja, mis sai oma tehnoloogia tootmise muutmiseks Saksa maksumaksjalt paremad võimalused, kui seda Eestis pakuti.
2018. aastast peavad Euroopa Liidus kõik avalikud hooned ja 2020. aastaks üldse kõik uued hooned olema nn nullenergiamajad: nende energiatarve peab olema kaetav hoone enda süsteemide abil muundatud energiaga. Mõtlen, et kas riiklik kiirustamine kõikvõimalike ministeeriumimajade ja muu sellise ehitamisega võib olla seotud lootusega, et neist tähtaegadest varem ehitama hakatud hoonetele see reeglistik ei kehti.
Nullenergiamaja rajamine nõuab rohkem nutti ja pühendumist teadagi. Täpselt samal moel on vingerdatud ja vassitud ju varem põlevkiviettvõtluses, et näidata sedagi majandusveterani kuidagi rohelisemal moel.
-----------------------------------------
Õpetlane, leiutaja ja publitsist Marek Strandberg on saanud Tartu Ülikoolist keemiahariduse ning tegutsenud nii ettevõtja kui poliitikuna. Kõige tugevamalt tunneb ta end keskkonna- ja materjalitehnoloogiate vallas. Ta oli ka erakonna Eestimaa Rohelised esimene eestkõneleja, ent astus 2014. aastal erakonnast välja.