Taavi Rõivase teisel valitsusel täitunud sada tööpäeva pole küll oluline põhjus, aga ettekääne siiski Eesti sisepoliitika hetkeseisule kesksuvine pilk heita.
Juhtkiri: poliitika vahekokkuvõte
18. juuli 2015, 11:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võimaluse pakkus neljapäevane riigikogu istung, kus peaminister kõneles poliitilise avalduse vormis väljakutsetest, mis tema hinnangul Eesti ees praegu seisavad, ning parlamendierakonnad said esinemist omalt poolt kommenteerida.
Kui Rõivase etteastet poleks olnud, oleks riigikogu istung kestnud vaid minuteid, sest sisuliselt tuldi kokku uue välisministri ametivande vastuvõtmiseks. Välisministri vahetuse vormistamine, kohtuasjast räsitud Keit Pentus-Rosimannus kogenud veterandiplomaadi Marina Kaljuranna vastu, sai sümboolseks ka järgnenud arutelu puhul. Tähelepanelik jälgija sai ju üpris ruttu aru, et enamjagu probleeme, mille kallal meie riigiaparaadis eesotsas peaministriga pead suitsevad, asub kas Eestist väljaspool või siis puutub Eesti suhtesse ülejäänud maailmaga.
Märksõnu loetledes: Kreeka, pagulased, Ukraina, Eesti julgeoleku tagamine. Ilmselt ei saa öelda, et Eesti praegune fookus välispoliitikateljele oleks väär või isegi üllatav, kuna Euroopa ühised mured on igal juhul veidi ka – vähemalt proportsionaalselt meie suuruse ja osatähtsusega ELis – meie mured. Eriti sel juhul, kui on karta sündmusi, mis ähvardavad meie harjunud elukorraldust süsteemse kriisiga, nagu oleks nn Grexit või ka sel aastal eriti teravaks muutunud Lõuna-Euroopa pagulasküsimus. Eesti saab kahtluseta hakkama paarisaja pagulase vastuvõtmisega paari aasta jooksul ning mingit massimmigratsiooni see ei tähendaks, aga põhjust on igal juhul jälgida, kuidas sama teema murendab ühiskonna liitekohti riikides, kus pagulasküsimus on hoopis akuutsem.
Valitsuse ning opositsiooni suhetest andis Rõivase toodud debatt ka selgema pildi. See on siiski sarnane varasemaga, kus Keskerakond ja EKRE eitavad põhimõtteliselt kõike, mida Stenbocki majas tehakse (või jäetakse tegemata), ent seda küllaltki erinevatelt platvormidelt. See muidugi ei takista neid põhiküsimuses – valitsus on halb – üksmeelselt trummi tagumast. Vabaerakond üritab samas võtta konstruktiivsema kriitiku positsiooni, nentides Andres Herkeli suu läbi, et ta oleks «kaugel sellest, et valitsus on halb ja enam halvemat olla ei saa».
Üks pingeline Eesti siseteema on aga valitsuse pea kohal ka: see on Ida-Virumaa tööhõive pärast Nitroferdi koondamisotsust. Veidi viitega, aga siiski on ministrid nüüd selle lauale tõstnud. Pole ka ime, et seal kandis tugeva toetusega Keskerakond teemat prioriteediks nõuab.