Tänavu on Eestis olnud juba mitu avalikkust vapustanud raskete tagajärgedega liiklusõnnetust. Viimane neist oli eelmisel nädalal alkoholijoobes juhi põhjustatud avarii Tallinna-Narva maanteel, mille tagajärjel hukkus ühekuune imik.
Juhtkiri: sõiduauto kui taparelv
3. juuni 2015, 10:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avalik õiglustunne on juba ette häälestunud protestilainele. Mainitud liiklusõnnetuse puhul kahtlusalusena kinni peetud 39-aastane Kristian Tarve on varemgi joobes juhtimise eest karistada saanud. Praegusel juhul kahtlustatakse meest liiklusseaduse rikkumises, millega on ettevaatamatusest tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.
Avalikkuse oodatult terav reaktsioon on kõigiti loomulik – kui sõiduautot juhtiv isik on tarvitanud alkoholi ning kihutab maanteel kiirusega 200 kilomeetrit tunnis, saab autost tema käes taparelv. Iga normaalse inimese loogika ütleb, et ettevaatamatusega pole siin midagi pistmist, tema teguviis on teadlik ja tahtlik ning niisugusena peaks seda käsitlema ka õigusruum.
Eesti juhtivaid kriminolooge, Tartu Ülikooli professor Jüri Saar pakkus välja, et meilgi võiks kehtestada liiklustapmise koosseisu, nagu seda rakendatakse näiteks Ameerika Ühendriikides. See tooks kaasa karmimad karistused kui rahatrahvid ja šokivangistus, ühtlasi annaks ühiskond seeläbi juhtunule omapoolse, õiglasemalt väljendatud hinnangu.
Liikluskultuuri määravad hoiakud. Hoiakut võib defineerida erinevalt, kuid enamasti võiks seda pidada püsivaks valmisolekuks reageerida teatud situatsioonis mingil kindlal viisil. Hoiakud on ajas muutuvad, see tähendab, et neid saab kujundada. Kui tahame liikluses näha pööret paremuse poole, tulebki just selles suunas teadlikult tegutseda.
Oluline on eri liiklejate rühmadele suunatud ennetustegevus. Oluline on laste liikluskasvatus – momendid, mil nad saadetakse liiklusse jalakäijana, jalgratturina. Oluline on hoiakutele tähelepanu pööramine autojuhtide koolituses. Euroopa edumeelsetes riikides juhindutakse autokoolides juba ammu mitte enam põhialusena õigete juhtimisvõtete õpetamisest, vaid keskendutakse juhikandidaadile kui inimesele, isiksusele. Sest see kõik avaldub liikluses.
Karistuspoliitikal on hoiakute kujundamises samuti väga tähtis roll. Karistuste karmusega ei tohi üle doseerida, aga need ei tohi ka tekitada suhtumist «loll olin, et vahele jäin» – et kui trahv makstud, võib süüdimatult edasi sõita.
Valitsuse liikluskomisjon arutas teisipäeval liiklusseaduse muudatust, millega autot korduvalt joobes juhtinud inimesed saadetakse sõltuvushäire ravile ja erikoolitusele. Ka professor Saare ettepanek kehtestada karistusseadustikus liiklustapmine on teema, mille üle liiklusohutuse asjatundjad ja juristid peaksid edasi arutama.