Jevgenia Värä: Kuidas silitada avalikku arvamust
14. mai 2015, 10:29
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurejooniline õppus «Siil» pani jälle rääkima sellest, kui erinev on eestikeelse ja venekeelse elanikkonna suhtumine riigikaitsesse. Ei, muidugi leidub ka venelaste hulgas neid, kes suhtuvad õppustesse positiivse huviga, ja on ka eestlasi, kellel on kinni pandud tänavatest, laskeharjutustest talu lähedal asuval polügoonil ja hävitajate õppelendudest juba kõrini.
Kuid tõesti on raske leida venelast, kelle turvatunne oleks tänu «Siilile» kasvanud. Ja selle tõttu on venekeelne elanikkond ka rohkem tundlik nende ebamugavuste suhtes, mis seoses õppuste käiguga paratamatult tsivilistide elus tekivad.
Näiteks võiks eeldada, et praegused Rummu, Klooga ja Ämari elanikud on harjunud mõtlema, et nende asulate puhul on tegemist rahulike suvila tüüpi alevikega, ja kasvanud aktiivsus Ämari sõjaväebaasis oli neile ebameeldiv üllatus. Kuid isegi need, kes on seal elanud aastakümneid, on siiralt veendunud, et nõukogude ajal ei tekitanud lennukid kohalikele nii palju ebamugavusi. Mis mitte mingil juhul ei või olla tõsi.
Nõukogude ajal baseerusid Suurküla (Ämari) lennuväljal Su-24 pommitajad. Aastal 1998 nimetas Venemaa õhuväe juhataja asetäitja Viktor Kot seda «kõige avariiohtlikumaks sõjalennukiks». Õnnetusi Su-24ga juhtus 5–6 korda aastas. Ämaris toimusid lennuõnnetused aastatel 1985, 1986 ja 1991.
Seda ohvriterohket perioodi meenutab meile ka Ämari kõrval asuv väike kalmistu. Rääkimata sellest, et lendude aktiivsus oli tol ajal palju kõrgem. Ja need «valed mälestused» panevad mõtlema.
Kohalike venelaste silmis pole Venemaa-oht argument, et kaitseväge armastada. See on paratamatus, nende inimestega tuleb töötada teiste vahenditega ja teiste argumentidega. Näiteks kui võtta laiemalt, siis venekeelse elanikkonna puhul tagab Eestile turvalisuse mitte niivõrd NATO, kuivõrd Euroopa Liit.
Isegi need vanema põlvkonna esindajad, kes ise ei saa Euroopast suurt midagi, soovivad, et nende lastel ja lapselastel oleks võimalik Euroopa Liidus õppida, töötada ja reisida. Nii võiks ka Eesti kaitsevägi rohkem näidata neid praktilisi plusse, mida annab tsiviilelanikkonnale sõjaobjekti naabrus. Need pole ainult kaitseväega otseselt või kaudselt seotud töökohad, vaid ka kaitseväe osalus naaberasulate heakorrastuses. Jah, seda tööd tehakse ka praegu, kuid nagu kogemus näitab, maht võiks olla suurem.
Inimesed, kellele sõdur on usaldusväärne abi ja toetaja igapäevases elus, on arvatavasti rohkem valmis leppima nende ebamugavustega, mida toovad nende ellu sõjaväeõppused.