Juhtkiri: võidupäeva sumenemise poole
11. mai 2015, 10:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa riikides, sealhulgas Ukrainas 8. mail ja Venemaal 9. mail tähistatud Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpupäev kandis igal maal oma tähendust, vastavalt peokorraldaja soovile.
Venemaal püüdis pilku eelkõige Moskva suurejooneline paraad, kus viimse tolmukübemeni puhtaks pühitud ja pestud ratastega sõjamasinad näitasid vaatajaile väikseima kruvini väljatimmitud militaarjõu võimsust. Teisalt mõjusid need läikima löödud rauakolakad osalt potjomkinlusena, mida Nõukogude armee omal ajal rohuliblede roheliseks värvimiseni harrastas.
Uhkelt marssisid Punasel väljakul ka külalisüksused Hiinast, Indiast ja mujalt. Samas mõjusid mundritest hoopis ehedamalt need inimesed, kes olid välja tulnud lihtsalt oma sõjast osa võtnud vanaisade-vanaonude piltidega.
Ukrainas meenutati sõjaohvreid mooniõitega, kuid mööda ei saanud ka sellest, et riik on praegugi sõjas ning olukord nõuab rahvalt samasugust vastupidavust nagu aastail 1941–1945.
Ameerika ajalooprofessor, Ida-Euroopa sõjakoledusi lahanud raamatu «Veremaad» autor Timothy Snyder märkis läinud nädalal Postimehe usutluses, et Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõppemise 70. aastapäeva tähistatakse eelkõige selle põlvkonna jaoks, kes on üles kasvanud 1970ndail aastail. Nemad saavad meenutada oma vanavanemaid. See on arusaadav: viimased olid sõja ajal täiskasvanud ning võtsid toonastest sündmustest osa.
Professor arvas, et tõenäoliselt tähistatakse ka sõja lõpu 75. aastapäeva, ent 90. aastapäeva 2035. aastal enam praegusel viisil mitte. Selleks ajaks on ajavahe toimunuga kärisenud juba liiga pikaks ning aktiivne põlvkond peaks siis meenutama vanavanavanemaid, keda nad enamikus ei ole kunagi ise tundnud.
Nii see on, et mida enam mingid sündmused meist kaugenevad, seda enam matab ajaloo sumedus neid enese alla. Detailid ähmastuvad, eriti need, mida ei ole kunagi kirja pandud. Perekonnas edasi kantud mälestusesemed muutuvad pudi-padiks, mida sobib antikvariaadis müüki panna, nagu seni Nikolai pildiga hõberublasid.
Mis jääb, on kirjapandud ja kogutud ajalugu, ning loomulikult on iga rahva ajaloos eredaid hetki või ka ajavahemikke, mis ei kao täielikult meelest niikaua, kuni kestab kasvõi mälestus sellest rahvast enesest.
Sestap ei ole ka Eestis põhjust olla pahane nende peale, kes kogu oma elu kestnud traditsiooni järgi eelistas laupäeval võidupüha rahumeelset tähistamist Euroopa päevale. See on küll paljudele meist võõra maiguga pidu – kuid eks tähista mingi osa meist näiteks ka kõigi nõidade püha halloweenʼi ning teine osa suhtub sellesse paremal juhul õlakehitusega.
Sõja meeldetuletamine sai aga selleks korraks mööda. Ning seda enam oli eile taas põhjust üksmeelselt rõõmu tunda helgest emadepäevast, mille puhul otsideski ei leia vastukäivaid tõlgendusi.