Juhtkiri: leida sõpru, mitte vaenlasi
14. aprill 2015, 10:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kapo vastne aastaraamat ei ütle välis- ja julgeolekupoliitikas toimuvaga kursis olevale lugejale küll palju uut, kuid selle kasutegureid on vähemalt kaks. Esiteks, see koondab temaatiliselt olulise informatsiooni vormi, millega on lihtne tutvuda ka neil, kes end pidevalt uudiste, uuringute ja analüüsidega kursis hoida ei jõua. Aastaraamat on soovitatav lugemismaterjal neile, kes soovivad saada põgusat ülevaadet infosõjast ja selle vahenditest. Teiseks, selle pinnalt saab teha kaalukaid järeldusi, mida saab osaliselt laiendada ka kapo enda tegevusele.
2014. aastal maailmas toimunu, mis Eestile tähtis on, võib kokku võtta kahe märksõnaga: Venemaa agressioonile Ukrainas järgnenud mõjutustegevus lääneriikides ning terroristlike äärmusrühmituste tegevus. Samas on need ka kaks peamist küsimust, millega kogu läänemaailm läinud aastal varasemast enam kokku pidi puutuma, ja Euroopa peamistest julgeolekuprobleemidest rääkides jagunes piirkond laias laastus kaheks. Mida enam lääne poole, seda enam mängisid rolli islamiäärmuslusega seotud küsimused, ja mida enam lähemale Venemaa piirile, seda teravamalt tajuti ohuna idanaabrit. Analüütikute poolt «hargnevaks ohuks» nimetatud fenomen viitas ühendatud anumate põhimõttel toimivale kaitsepoliitikale: kuna kaitseressursid on alati piiratud, võistlevad Venemaalt tulenev oht ja aktiveerunud islamiäärmusluse võimalikud tagajärjed prioriteetse probleemiallika koha ja seega ka vastumeetmete pärast.
Nende kahe probleemi proportsioon Eesti jaoks väljendub ka aastaraamatu rõhuasetustes. Üllatav ei ole ei see, et suurem rõhk on Venemaa hübriid- ja infosõjal, ega ka aastaraamatu varasemast kaalutletum väljendusviis, mis infosõja kontekstis on pigem ootuspärane lähenemine. Enam kui sündmuste tagantjärele kajastamine võisid tekitada küsimusi need sündmused ise: on arusaamatu, miks riskiti mõne teise- või kolmandajärgulise loengupidaja väljasaatmisega, kui tema riigis viibimisest tulenev risk olnuks tõenäoliselt väiksem kui väljasaatmisest tulenevate inforünnakute kahju.
See omakorda viib meid kaude aastaraamatu teise olulise aspekti juurde, millele enne viidatud sai, ning see puudutab avalikkuse reaktsiooni nii aastaraamatule kui kapo tegevusele laiemalt. Üks aastaraamatus kirjeldatud infosõja vahenditest on nii lihtne, et näib peaaegu banaalsena: kui Venemaa võttis strateegiliseks eesmärgiks leida läänes toetajaid, lähtus ta väga lihtsast põhimõttest: leida läänes sõpru, mitte vaenlasi, ja kui need leitud, siis tugevdada sidet. Olgu infosõja muude tööriistadega kuidas on – ja osa neist, näiteks valedel ning pooltõdedel põhinevat propagandat, ei saa demokraatlikud riigid juba lähenemisviisi küsitava eetika tõttu üle võtta –, kuid üks aspekt väärib ometi kõrva taha panemist. Ja nimelt: institutsiooni sõnum on just nii kaalukas, kui suur on usaldus selle institutsiooni vastu. Veelahe ei jookse ühiskonnas sugugi alati riigi ja riigivälise jõu vahel, vaid sageli ka riikliku ja ühiskondliku tegevuse vahel. Selleks et kogukond võtaks olulisi sõnumeid tõsiselt, tuleb leida kogukonnas sõpru, mitte vaenlasi. Seda jõupositsioonilt teha ei ole aga alati sugugi nii lihtne.