Kõik me oleme erinevad. Erinevad on ka meie arusaamad, hoiakud ja suhtumised teistesse inimestesse. Ühes oleme siiski sarnased – kõik me vananeme ja enam-vähem ühtviisi.
Sirje Niitra: erinevad inimesed
19. märts 2015, 14:07
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käies hiljaaegu oma 85-aastase tädiga ühes Tallinna silmakliinikus tema üha halveneva nägemise toetamiseks abivahendeid saamas, tabas meid tõeline üllatus nimega Kristel. Juba vastuvõtt oli selle noore naise poolt soe ja sõbralik. Nii abivalmis, lahket ja toetavat suhtumist polnud tädi varem kohanud üheski raviasutuses.
Ta selgitas, näitas ja lohutas, et ega päris ära nägemine ei tohiks kaduda. Leidsime tõhusad teleskoop-prillid teleka vaatamiseks, mille olemasolust polnud varem teadlikudki, ja lugemiseks sobiva luubi. Suhtlemine oli ladus, pingevaba ja mõnusa huumoriga vürtsitatud.
Tädi oli kliinikust lahkudes tänulik, et saab nüüd paremini lehte lugeda ja näeb ära ka telekapildi all oleva kirja. Kuid veelgi enam oli ta õnnelik selle üle, et see kena medõde oli teda inimesena kohelnud ja tal oli tema jaoks aega olnud.
Ta meenutas, kuidas tema kodulinnas oli üks arst tema küsimuse peale, et kas ta valutavat õlga ei annaks lõikusega parandada, vastanud: «No ma võin ju küsida, kas mõni arst on nõus nii vana inimest opereerima.»
Ehk oli sel arstil õigus nii öelda, aga eaka naise hinge jättis see sügava armi. Tal tekkis ka küsimus, miks ei olnud ükski silmaarst varem talle sedasorti prille soovitanud, ehkki need on ammuilma olemas olnud. Hoolimatus, mis muud!
Kui ühes seltskonnas oma Tenerifel käigust rääkisin, leidis üks keskealine proua vajaliku olevat vahele pista, et nii palju lotendavat liha, kui sel saarel, pole ta eluilmas näinud. Miks üks haritud naine, kel endalgi aastaid juba üle 50, nii ütlema pidi, ei suutnud ma ära imestada. «No kui sulle ei meeldi, ära siis vaata,» tahtsin talle öelda, aga suu oli lukku jäänud.
Kõik me saame vanaks. Ja meil on igaühel ka endast vanemaid sugulasi. Nemadki väärivad austust oma elatud elu pärast.
Olen näinud ka pahuraid vanainimesi, kes noortega tarbetult kurjustavad. Mõnele ei meeldi käratsevad noorukid ühissõidukeis, teisele jonnivad lapsed ema käe otsas. «Meie ajal küll nii ei olnud,» lausub mõni etteheitvalt. Sest need ajad on nii kaugele jäänud ja meelest läinud.
Pisut rohkem sallivust kuluks meile kõigile ära. Kõik ei pea olema nii, nagu mulle meeldib, või nii, nagu oli siis, kui mina noor olin. Ongi tore, kui iga inimene on omamoodi. Sellest mitmekesisusest tuleb ainult rõõmu tunda. Mis ei tähenda muidugi leppimist rumaluse, ebaviisakuse ja sigatsemisega.
Hukka võib ja tulebki mõista halb tegu, mitte aga inimene, kes selle ühel või teisel põhjusel sooritas. Sest inimesi saab parandada ka siis, kui see üsna lootusetu tundub. Vanad võiksid meenutada, et ka nemad on kunagi noored olnud, ja noored peaks teadma, et nemadki saavad kunagi vanaks. Siis on kõigil hea elada.