Sel reedel Sirbis Eesti riigi mõte, konteksti vajav holokaustikunst ja «EV 100» filmilinal ning avatud ruumis.
Reedel Sirbis: riigi mõte, holokaustikunst, EV100
19. veebruar 2015, 14:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
OTT KARULIN: Kulka kaos ja kord
Täna on kulka tähtaeg. Oli ikka meeles? Kindlasti oli, sest kulka toetuseta saavad endale äraelamist lubada vähesed kultuuriasutused ja -loojad. Aga kas seda ka teatakse, et sellest aastast kehtib uus kulka «Preemiate, stipendiumide ja toetuste maksmise alused, taotlemise ja taotluste menetlemise ning toetuste tagasinõudmise kord»? Ilmselt mitte, sest ametlikult juba selle aasta 1. jaanuarist kehtima hakanud kord ilmus kulka kodulehele millalgi eelmisel nädalal ning suuremat teavituskampaaniat sellele arusaadavalt tehtud pole. Tõsi, kulka 90. aastapäeva konverentsil seda mainiti, kuid seminaripäeva lõpuks oli selge vaid üks: isegi kulka sihtkapitalide liikmed pole veel uue korraga tuttavad ega aktsepteeri seda, mistõttu on ilmselt liiga palju loota, et nad seda kohe ka rakendada oskavad. Kaos missugune.
ILMAR VENE: Mis on Eesti riigi mõte?
Lõpuks ometi oleme niikaugel, et võime tostatada küsimuse riigi mõttest. Ju siis «elu mõte» ja muud sügavama kõlaga tähised kuuluvad nii aegunud jäänukite hulka, et neid ei vaevuta meenutama. Arvan seda mõistvat. On ju mul ikka veel meeles, kuidas ma kooliõpilasena, kuldseil kuuekümnendail, lugesin Edasist naljalugu, mille juhatas sisse stseenike: Inimsööja ärkab öösel, tõuseb voodis istuli ja hakkab mõtisklema. Milleks ma elan? Mida olen teinud kasulikku? Kas tõesti kogu elu läheb niimoodi mööda? «Miks sa ei maga?» küsib naine. – «Tead, igasugu kahtlused võtavad võimust.» Muhelesin noid lauseid lugedes ja küllap tegi seda mõni teinegi. Me ju kõik teadsime, et elu mõtte kallal («eksistentsialism!») juureldakse liiga ohtralt. Mida ma tollal ei teadnud, oli nähtuse ülimalt pikaldane eellugu. Vahest leidub praegugi lugejaid, kelle meelest huvi eellugude vastu midagi ei anna; küsime muudkui, milles Eesti riigi mõte seisneb, ise vähimalgi määral kahtlemata, et kõik sellest ühtmoodi aru saavad. Mida siin üldse aru saada?
ENEKEN LAANES: Holokaustikunst ja kontekst
Kui sõitsin eelmise nädala kolmapäeval Tartusse vaatama näitust «Minu Poola: mäletamisest ja unustamisest», oli mul oma oletus näituse ümber tekkinud konflikti põhjuste kohta. Ja see leidis kohapeal ka kinnitust. Näitusel puudub mitmete eksponeeritud tööde adekvaatselt mõistmiseks Eesti kultuuriruumis kontekst. Esindatud on enamasti üsna hiljutised tööd, mis on üles ehitatud holokaustiteemalise kunsti aastakümnete traditsioonile, mida me Eestis aga laiemalt ei tunne. Piltlikult võib öelda, et Eesti vaataja on tõmmatud vestlusse, mille algust ta pole kuulnud ja millest tal on seega raske aru saada.
JAAN-EIK TULVE: Palju õnne, Eesti!
Mõne päeva pärast täitub Eesti Vabariigil üheksakümne seitsmes aasta. Minu vanaema suri selles vanuses. Inimese kohta võib seda pidada pikaks elueaks. Riigina tunneme end, ehk tänu vahepealt ära lõigatud suurele tükile ikka veel noorukieas. Aga see annab ka lootust, et tegude aastad on alles ees. Kui hetkeks veel vanaema meenutada, siis mitmele üle elatud ilmasõjale ja paljudele eluraskustele vaatamata oli ta siiski õnnelik inimene ning tema läheduses oli soe ja meeldiv olla. Arvan, et ta ise oskas end õnnelikuna tunda ja õnne otsida elu tõelistest väärtustest.
Arvustamisel
RAMi «Tombtuulelaulud», Peep Lassmanni klaveriõhtu ning CD «Heli ja keel»
David Grossmani «Maailma otsa», Leonhard Lapini «siintallinn» ja Leelo Lauritsa «Kütioru tillukesed asjad»
Malle Leisi ülevaatenäitus «Kollane suvi»
Mängufilmid «Emme» ja «Ameerika snaiper»
VAT teatri «Mirandolina» ja T-teatri «Mul on sulle üks jutt ...»